Tänaval atraktiivsele, seksapiilsusest pakatavale inimesele üle õla vaatamine on ka flirt. Esmamulje on määrav, sest esmamuljet ei saa jätta kaks korda. See on mingisugune biokeemia, mis on seotud kindlasti oma ettekujutusega ideaalpartnerist. Enamasti vaadatakse neid, kes on oma ideaalsele partnerile võimalikud sarnase välimusega. Huvi tekib selle inimese vastu, kelle detailid sobivad ideaalsega kõige paremini. Kui see on vastastikkune, siis tekib reaktsioon ja külgetõmme, nagu metalli ja magneti vahel.
Mida flirtimisel vältida?
Lugesin kunagi Kanguri «Suurest seksiraamatust», et meestel ei kõlba flirtides otsida silmsidet, kandes ise päikseprille; pöörduda kelneri poole ja tellida drink oma tüdrukule; jõllitada naise rindu, kuni ta kohmetub; rääkida telefoniga või kasutada telefoni vestluse ajal ja kanda naise käekotti.
Naistel aga ei kõlbavat küsida esmalt mehe elukutset; minna laua juurde, kus istub võõras mees ja küsida suitsule tuld; vestluse ajal pidevalt huuli niisutada; lasta midagi maha kukkuda, lootuses et mees tõstab selle üles ja alustab ise juttu ja kirjutada oma telefoninumber salvrätikule või õlleklaasi alusele.
Kuid kas tõesti peab neid reegleid ja etiketti nii pingsalt järgima? Love is a name, sex is a game, nagu öeldakse. Forget the name and play the game!
Flirtimise osas on otsustav tähtsus siiski naisel. Nagu loomariigis emasloom, otsustab ka ühiskonnas naine, kellel ta endaga flirtida lubab. Mees aktiviseerib oma tegevust ainult siis, kui naine teda selleks julgustab. Kõik oleneb naisest, sest mees võib hüpata, hampelmanni mängida, esineda palju tahab, teha žeste ja püüda olla nagu härrasmees, aga kui naine temast huvitatud ei ole, siis ongi kõik. Adjöö!