Marini kolumn: aga miks sa vallaline oled?

Foto: Vida Press

Uute inimestega tuttavaks saades on täiesti normaalne, et tuntakse huvi teineteise olemuse, käekäigu, mineviku, eelmiste suhete, tööplaanide, huvide ja kõige muu kohta. Mul ei ole tavaliselt probleemi endast rääkimisega, arusaadavalt olen iseenese lemmikteema, aga on küsimusi ja teemasid, millele ma ei oska vastata ega ootuspäraselt reageerida. Näiteks, kui õhku paisatakse lühikest vastust ootavalt «miks sa vallaline oled?» ja muud kohustuslikuna näivad küsimusehitid. 

Eksmees on öelnud, et kui ma järgmisel korral kellegagi kokku kolin, sooviks ta selle mehega tuttavaks saada. Sest minuga pidavat hakkama saama vaid hästi võimukas persoon või siis vastupidi, täielik pohhuist. Kunagi solvusin selle peale, järjest enam aga leian, et paraku-paraku, tema jutus on täiesti arvestatav tõde. Ehkki ise on ta minu kaalutlemises ja hoolikas valimises «süüdi», peale kvaliteetse rohelise tee joomise harjumust ei taha ju isegi ette kujutada hommikuid paberimaitseliste solguta-mind-tassis pakileotistega.

Mulle on raske muljet avaldada. Iseloom pole alati kiita, mind on vahel keeruline taltsutada, vaba aega napib ja sellegi vähese sisustan oma kallitega. Palju seda tuttavaks saamise mõttes värsket verd ikka aastaid omavahel kokku käivasse seltskonda satub. Mulle meeldib üksi kodus olla – oma unelmate paaripäevasel puhkusel kokkan, koristan, loen ja mõnulen kuumas vahuvannis, pärast seda väikest laadimist võin juba muid plaane teha ja kuskile minna.

Kui mul keegi uus silmapiirile tekib, on sõbrannad harjunud uurima, kas seekord on tegu välismaalase, piloodi, meremehe või missioonisõduriga, sest nad on ka kursis minu armastusega visiitsuhetesse. Pole midagi teha, mulle meeldib nii jagada kui ka igatseda, oodata, sättida ja ekstra aega võtta. Enamikule ei mahu mu isikliku ruumi ja üksiolemise vajadus kahjuks hinge ja seetõttu pole neil ka pikalt võimalust ennast minu südamesse sättida. Kui ma ei tunne, et ilma selle parasjagu pildiloleva meheta olla ei taha ega suuda, siis järelikult suudan. Ja ootan perfektsionistina edasi. Teen kahtlase väärtusega ehk kehvemapoolseid valikuid siin-seal elus niikuinii, partnerivalikul minu muidu tormakas loomus õnneks välja ei löö.

Suureks kasvades, hilispubekana, olid partnerite valikud tiba teistsugused kui praegu, siis oli põhiline, et võimalikult palju pulli saaks ja muidu lõbus oleks. Siis tundus normaalne põlata ära muidu tore poiss näiteks sellepärast, et tema soeng ei tundunud kõige kenamana või kuulas ta minu jaoks arusaamatut muusikat. Nüüd, täiskasvanud naisena, olen (õnneks!) kriteeriumid tugevasti ümber hinnanud ja on väärtushinnanguid, mille puudumisel tõesti ei taha kompromisse teha. Nagu pintsaku valimine – kui soovin musta jakki, aga poest leian ainult ilusa punase, siis värvi osas olen nõus järeleandmise tegema, küll aga mitte istuvuse osas, seljas peab see punane samuti ideaalne olema. See kurikuulus kõrge latt, mis on täiesti õigel kohal, sest madalamale lastes koperdaksin ise selle otsa ninuli.

Üle poole kordadest kuulub tuttavaks saades kohustuslikku ankeediküsimustikku ka «kui kaua sa eksist lahus oled?». Teema, millele ei ole kiirelt kokutades ja ühe lausega vastates vist piisavalt õiget vastust. Kui ütlen ausalt, et poolteist aastat, tuleb järeldus, et olen nii kaua vahepeal üksi olnud, sest pole temast siiani üle saanud. Kui mõtlen eksi all mõnd lähemat lühiajalist suhet ja vastan umbmääraselt näiteks, et paar kuud, ohatakse samuti mõistvalt, et kahju, sa pole sel juhul oma eksist üle saanud. Ilmselt mingist ajaperioodist saaksin ka lootusetu vanatüdruku tiitli, kui mu vallalisepõlv kestaks näiteks 20+ aastat. Siis ma selle mõttelõnga eest muidugi küsijat ei süüdistakski, vaid oleksin temaga mõneti nõus.

Eriti ajab mind marru pärimine: «Kas vaba ja vallatu?» See «vallatu» seal teises pooles kõlab nagu oleks suunatud pisikesele totule kutsikale, poolenisti sõgedale lollikesele või seksinäljast meeleheitel kodanikule. Vähemalt sama mageda maiguga on ka sõnapaar «vallaliste turg». Hoolimata sellest, et deidiportaalid on inimeste tutvumise teinud mugavalt sarnasteks postimüügikataloogidega, ole vaid mees ja vali sobiv välja, ei tahaks ma selle väljendi kõla järgi letil ilutsev eksponaat olla. Peas on analoog nõukaaegsete saiariiulitega, kus paberitükk käes võis kõik küpsetised läbi katsuda. Kui oli käe all liiga pehme, kõva, rabe või ära näperdatud, võeti järgmine, kobati läbi ja suruti sobivusel korvi. Inimsuhted on minu jaoks kuidagi aupaklikumat kohtlemist väärt.

Minu jaoks on üksiolemine endale elamise aeg, oskan, suudan ja tahan seda nautida ning mõnuga võtta. Mis ei tähenda, et ma head kaaslast ei sooviks või uute tutvuste osas juba eos skeptiline ja tõrjuv oleksin. Usun ja loodan, et üksinduse miinuspooled jõuavad mulle alles õnnelikus paarisuhtes kohale. Ühel ilusal päeval saab see praegune periood läbi ja algab järgmine hea etapp. Sest tegelikult olen ma (ja kõik teised) ju vallaline vaid seetõttu, et pole oma parima tulevase partneriga veel lihtsalt tuttavaks saada jõudnud.