Nufnuf teeb koerte elu magusaks vol 2

NufNuf Foto: osta.ee

Järgneb osta.ee Eesti disaini blogi intervjuu Nufnufiga.

Kuidas teil Nufnufis on rollid jaotatud? Kas oled meeskonnamängija või eelistad üksi vankrit vedada?

Inimesed, kes on valmis uusi asju ette võtma ehk minema otse teadmatusse, ei ole alati hulljulged. See tähendab, et vahel on meie enda hirmud ja kahtlused takistuseks äri edendamisel ja see on inimlik. Kui teha asju koos, on ka tegijate enda loodud takistused reeglina väiksemad. On siiski ka juhuseid, kus see on vastupidi – mida vähem kokki köögis, seda sujuvamalt supikeetmine läheb. Mina olen pigem meeskonnamängija, aga väga valiv meeskonnamängija. Olen aastatega muutunud üsna skeptiliseks ideedest pulbitsevate inimeste suhtes, sest vähesed neist on tegelikult suutelised oma ideid ka ellu viima, eriti kui ilmnevad esimesed tõsisemad tagasilöögid.

Meie praegune tandem töötab suurepäraselt – mina olen pigem lõputu tootearendaja ning vastutan lisaks müügi eest. Mu äripartner on see, kes mind maa peale tõmbab, pannes asjale nö teostatavuse raami ümber. Ma saan numbritega hästi läbi, aga Nufnuf on loonud mulle võimaluse oma loovamat poolt rakendada.

Milliste takistustega olete ettevõtjana selle kolme aasta jooksul silmitsi seisnud?

Laiemalt võttes on takistus Eesti maksusüsteem, mis ei soosi tarkade töökohtade teket, ennekõike suure tööjõumaksude koormuse näol. Väikeettevõte tunnetab seda kõige kiiremini. Samuti on Eestis puudu tarbekunsti ja disaini kuraatoritest – meil räägitakse disainist läbi-segi tema väga erinevates avaldumisvormides. Teatud gruppidele on sellest saanud kui asi iseeneses ning keskmine tarbija ei saa tegelikult enam aru, mis on hea disain. Saksamaal ja USA-s müüvad meid edasi mitmed kureeritud online disainipoed. Seda põhjalikkust, mõistmaks, miks sinu toode peaks kliendi probleemi lahendama, pole ma kusagil Eestis kogenud.

Meil keerleb disaintoodete tarbimine ikka ennekõike tema välise esteetika ja hinna ümber, aga ma näen, et see muutub. See takistab meil Eestis oma tooteid müüa õiglase hinna eest, aga ma usun, et seegi varsti muutub. Muidugi takistab meid Eesti turu väiksus, aga see on paratamatus ning sellele on lahendus – eksport.

Kui raske on saada oma toodetega Eestist väljapoole?

Ei ole raske, kui toode on hea. Näiteks Euroopa juhtiv disaintoodete müügiplatvorm Monoqi alustab meiega sel kuul juba kolmandat müügikampaaniat. Nemadki kahtlesid alguses, kuid peale teist müügikampaaniat rääkisid müüginumbrid iseenda eest ja järgmise kampaania pakkumine tuli juba nende poolt. Oma ego tuleb maha suruda. Meil on Londoni kõige prestiižsemates linnaosades kauplusi omav edasimüüja, kellel on väga konkreetne erisoov paari meie toote osas – see on meile veidi ebamugav erisoov aga me leidsime lahenduse ja täna teevad nad kordustellimusi. Neid näiteid on veel ja veel.

Mida tuleks silmas pidada toodete eksportimisel?

Kui on soov väikselt koduturult eksporditurgudele minna, tuleb leida oma nišš. Meie tooted on juba iseenesest niššitoode, kuid selle sees oleme omakorda leidnud nišši ehk premium tooteklassi. Kui teha südamega ja väga hästi, ei ole raske eksportida. 80% meie toodangust müüakse väljaspool Eestit ja see osakaal suureneb. Teine oluline komponent on hind – tuleb endale väga kainelt aru anda, millises hinnaklassis sa tahad äri teha. Meie oleme teadlikult valinud premium klassi n-ö odavama segmendi ehk me tahame, et meie tooteid saaks iga tavaline inimene osta – kes rohkem, kes vähem, aga igaüks suudab midagi meie valikust oma koerale osta. Selleks on ka meie tootmine hajutatud mööda maailma.

Kus toimub tootmine? Kus tooted disainitakse?

Kõik tooted disainitakse ja esiknäidised koos tehnilise spetsifikatsiooniga tehakse Eestis meie mallitöökojas. Meil pole oma tootmisbaasi – meie allhankijad asuvad Eestis, Lätis, Poolas, Hiinas ja Indias, materjalid saabuvad erinevatest Euroopa ja Aasia riikidest. Meie tootmisprotsess on suurel määral ka logistikaprotsesside juhtimine, mistõttu mõned tooted ei jõua kunagi Eestisse vaid rändavast riigist A, kus on tootmine, riiki B, kus on ostja.

Aivar, palun kirjelda, milline näeb välja sinu tavaline päev?

Minu päev algab, üllatus-üllatus, koertega. Kuigi minu taks Pätu on õpetatud elama peremehe bioloogilise kella järgi, annab ta siiski peale minu ärkamist väga häälekalt märku, et aeg on hommikujalutusele minna. Elan keset linna, kus on väga roheline ja palju koeri, mis tähendab, et jalutuskäigud võivad vahel päris pikaks venida. On palju puid, mis tahavad märgistamist ja sõberkoeri, kelle peale haukuda või keda pingsalt silmadega puurida.

Ja siis pärast hommikust jalutuskäiku kontorisse?

Hommikupoolik möödub reeglina kodukontoris ja kuna meie äri on seotud väga erinevate ajavöönditega, siis üks tüüpiline päev algab vestlustega meie India ja Hiina tehastega. Kuna asiaadid on väga ärile keskendunud, on nendega asjaajamine kiire ja efektiivne. Järgneb töökoosolek Nufnufi kontoris meie siinse tootmisjuhiga. Kahe koosoleku vahel jõuan vormistada laekunud tellimused klientidelt, mis liiguvad edasi juba meie laopidajale või tootmisjuhile. Varane lõuna möödub meie uue tootesarja Nufnuf Natural arendusega. Istume koos meie disainer Liis Talvikuga kanga, naha ja eskiiside kuhja keskel, et valmistada ette järgmisel päeval toimuva kangaprindi testimist. Lõuna möödub Interzoo messiboksi tehniliste küsimuste arutamisega. Saksamaal asuva messikorraldajaga. Osaleme mais maailma suurimal lemmikloomamessil oma väljapanekuga. See on vastutusrikas, kuid põnev väljakutse. Pärastlõuna möödub äripartneriga USA turu müügi ja hinnastrateegiat arutades, sest USA-s algab peagi tööpäev ning meie müügiesindaja USA-s ootab meilt juhiseid.

Kas Pätu on su tegemistesse kaasatud?

Kuna mu koer Pätu on minuga peaaegu kogu aeg koos, kas kodukontoris, tööl, autos asju ajades või kohtumistel, on ta harjunud samasuguse päevarütmiga nagu mina s.t. ka tema käib tööl. Aga erinevalt minust tuletab ta mulle alati kl 17-18 vahel meelde, et nüüd on “meie aeg”, s.t. jalutamine pargis, käik poodi või nurgapealsesse pagariärisse. See annab mulle märku, et normaalsed inimesed on tööpäeva lõpetanud.

Paar-kolm korda nädalas käin üksi kergel sörgil, mis on tõesti minu aeg – sörkimine teeb pea selgeks. Tihti jätkub aga tööpäev õhtul ka kodus, sest Aasias algab tööpäev ja USA-s veel kestab. Ettevõtlus, eriti loominguline ja rahvusvaheline, on kohutavalt põnev. Aga sellel on ka oma varjuküljed. Kes tahab rahulikku ja zen-elurütmi, need ei tohiks Eesti oludes kindlasti ettevõtjaks hakata, sest see on elustiil, mitte amet.

Mis teeb sind õnnelikuks?

Ma ei ole vist väga originaalne kui ütlen, et mind teevad õnnelikuks koerad. Mitte niivõrd nende nunnud silmad ja pehmed kõrvad, kuivõrd suhtumine – tingimusteta lojaalsus, mida ei kõiguta ka minu vahel ette tulevad kärkimised või eemalolemised. Liiga vähe on sellist suhtumist inimeste vahel, nii lähi- kui töösuhetes.

Mind teeb õnnelikuks kvaliteetselt veedetud aeg iseendaga. Ma ei vaja enda ümber suurt sõpruskonda ei tavapäeval, reisides ega muremõtteid mõeldes. Näiteks pikk nädalalõpp mõnes suurlinnas, ilma mingi tegevuskavata, kus ma saan kõik valikud teha käigupealt. Kodus olles on mu kalender ca kuu aega tunniajase täpsusega ette planeeritud, sestap vajan neid kalendrivabu sihituid luusimise ja inspiratsiooni otsimise päevi. Kindlasti teeb mind õnnelikuks, kui mulle olulistel inimestel läheb hästi, sest ma tean, mis neid inimesi tegelikult õnnelikuks teeb. Ma saan neile siiralt kaasa elada ning kui oskan, siis ka nende edusammudele kaasa aidata. Kuigi mu tutvusringkond, nagu meil kõigil, vanemaks saades aina kasvab, oluliste inimeste ring aga aina kahaneb. Selles pole midagi traagilist, vaid see on minu teadlik valik ja aitab mul tegelikult kohal olla nende oluliste inimeste jaoks.