La La Lady Kethi Uibomägi astus moelavale

La La Lady Kethi Uibomägi Foto: Kalev Lilleorg

Pole kahtlust, et sädelev Kethi Uibomägi on lavale loodud. Sellise nakatava positiivsuse, suure särava naeratuse, liikumis- ja lauluoskuse jaoks on lava lihtsalt parim koht! Moelavale astus kaunitar aga esimest korda elus Gerry Weberi moeõhtul.

Kethi avas moeetenduse ja võitis oma soojuse ja siirusega sekundiga publiku südame. Nagu kala vees! Hiljem tunnistas ta ise, et tegelikult pole see moelava mõõtmine sugugi nii lihtne kui kõrvalt vaadates tundub. Et lihtsalt kõnnid edasi-tagasi ja oled ilus, asi on märksa keerukam …

Kethi, see oli sinu esimene kord modellina lavale astuda, milline tunne see oli?

Oh, see tundub nii lihtne, aga tegelikult ei ole! Tundsin, et ka modellina pead sa mingi rolli võtma, teadma, mida teha ja kuidas olla, millises tempos. Aga lava – muuseas ma ei mäleta seda, kuidas ma kõndisin! Olin nagu mingis afektiseisundis. Aga kõik see energia ja elamus oli kokku nii õudselt lahe! Teeksin seda kindlasti veel. Aga enne ikka harjutaksin veidi peegli ees.

Kuidas sulle meeldisid riided, mida moelaval esitlesid?

Ma poleks iialgi ise osanud selliseid riideid valida ega kokku panna, ma poleks ilmselt sinna poodigi sattunud. Aga proovisin selga ja wow! Kõik nägi nii äge välja! Mind hämmastas ka, et Gerry Weberi lõiked nii hästi istuvad. Avastasin, et roosa ja beeži naiselik kombinatsioon mulle väga sobib. Just need täpilised püksid, lilleline mantel (Taifuni kollektsioonist)… See oli nii minulik! Nagu La La Ladies ja Grease mix. 50ndad on mu lemmikud, olen suur Marilyn Monroe austaja. Alati, kui end 50ndate võtmes olen sättinud, siis pilgud ja nooled ikka minu suunas lendavad!

Selle fuksiaroosa jaki ja need imeilusad tossud (Gerry Weberi kingakollektsiooni esindab Eestis ABC King) tahaks endale otsekohe otsa!

Ma ei ole tegelikult suurem asi šoppaja, heal juhul korra aastas mul seda ette tuleb. Aga ma mõistan seda tunnet, kuidas lubad endale midagi ilusat ja paha tuju kaob. Eriti tore, kui keegi teine sulle soovitab, siis avastad hoopis uusi külgi endas, seda ilu mida teine sinus näeb.

Suur osa mu garderoobist on tõtt-öelda tulnud sõpradelt, stiilis «Oi, Kethi, see kleit on nii sinu moodi, ma pean selle sulle andma!» Näiteks see jakk on Anne Veesaarelt.

Foto: Kalev Lilleorg

Mis on üldse sinu jaoks modellindus – üllatus, unistus, eksperiment?

Tead kui kummaline, väiksena ma tegelikult tahtsin modelliks saada! Ma olin sihuke pilbas ja mu õlad nägid minu meelest välja täpselt nagu riidepuu. Siiamaani on mul jäänud harjumus vaadata inimeste luustikku ja kui näen, et keegi minu arvates sobiks modelliks, tunnen kohe kiusatust seda öelda, teda innustada.

Samas sain nüüd teada, et modellid on muust meelelahutusmaailma seltskonnast hoopis erineva energiaga. Väga sõbralikud, aga samas veidi kauged, sellised kuninglikud. Mõistsin, et moelaval pead sa iga kord end uuesti tõestama ja modelli elukutse pole kaugeltki kerge.

Mind üllatas hoopis lavatagune elu! Mõtlesin, et show eel on seal tohutu sigin-sagin, pinge ja kiirustamine. Aga ei olnud! Väga rahulik, süsteemne, mõnus ja tšill oli hoopis.

Kui vanalt sa tajusid, mida elus teha tahad?

Mul oli väga väiksena juba päris palju julgust ja tahtmist teha. Ma läksin kõigest viieaastasena kooli! Ema töötas Valgas õpetajana ning ma tahtsin nii väga suure õe moodi olla, et põgenesin ära kooli ning nii see jäigi. Kohe märkasid mind ka muusikakooli õpetajad, kes otsisid talente. Meil oli näitering, mida vedas erakordselt elav ja särav naine – alati nii kaunis, stiilne ja sätitud. Mulle nii meeldis mu õpetaja, tahtsime kõik tema moodi olla. Nii et juba lapsest peale tulid mu ellu lava ja laulutunnid.  Valgas oli etlemine väga populaarne, lapsed hoiti loovas tegevuses, kellelgi polnud niisama aega vedeleda ega lollusi teha.

Kas sa mäletad ka üldse oma elu esimest lavale astumist? Oli see samuti midagi glamuurset?

Jaa, muidugi! Meil oli kooli trupiga laval meie esimene muusikal. Ja mina mängisin vanaema! Mäletan detailselt oma punast sametkleiti ja potisoengut. See muusikal oli põnev väljakutse, kuna pooled klassikaaslased olid mul vene lapsed, selline suur integratsiooniprogramm, energiat meil seal jagus.

Foto: Kalev Lilleorg

Ja millal suuremad muusikalavad sind endale krabasid?

Tead, mul polegi olnud sellist hetke «nüüd hakkan laulma». Ma olen kogu elu laulnud, lihtsalt pikka aega inimesed ei teadnud mind. Mu südamesoov ja siht on alati olnud saada professionaalseks muusikuks. Olen teinud erinevaid asju, laulnud laevadel, arendanud band-campi projektiga firmabände ja palju muud. Eks erinevaid pakkumisi produtsentidelt on olnud mitmeid, aga sellist tõeliselt head klappi ja äratundmist, nagu praeguste bändikaaslastega pole varem tajunud.

Kuidas La La Ladies alguse sai?

Idee sündis Tanja Mihhailova ja Timo Vendti peas – visioon kolmest lahedast tüdrukust, kes kõik laulavad, tantsivad, säravad ja suhtlevad. Mitte nii, et üks laulab ees ja teised niisama tantsivad taustal. Päris palju erinevaid omadusi, eks? On ju artiste, kes laulavad, teised kes tantsivad, kolmandad kes on head suhtlejad … Mind teadis Tanja Vanemuise muusikalist «Grease», sealt see pall veerema hakkas. Mulle idee väga meeldis ja tõesti – meil on supertore koos! Oleme Inga ja Dianaga küll väga erinevad, aga täiesti samal lainel. Bänd on nagu abielu, veedan oma ladydega rohkem aega kui oma perega. Lavalolekut peab nautima, seal pole võimalik olla tülis!

Mida värske  modellikogus Sulle õpetas?

Mul oli lava taga hea võimalus kogenud modellidelt küsida, kuidas nad oksavad oma parimaid külgi rõhutada? Selle taga on töö, harjutamine, tähelepanelikkus. Väga väikesed nüansid loevad, millimeetrite mäng, kui kõrgele oma lõua tõstad, kuidas pead pöörad, naeratad. Mulle meeldib see suhtumine – tee oma defektidest efektid.

Tead, ma tunnistan ausalt, et peale etendust õhtul kodus peegli ees proovisin ise ka järgi, et millised head küljed minul siis on? Sain teada, et tihtipeale me ei leia oma trumpe üles, aga meil kõigil, absoluutselt kõigil on oma head küljed olemas!