Laulja Tuuli Rand: tõe tunnistamine ja üks reis muutsid mu elu!

Näitleja ja laulja Marilyn Jurman ja Tuuli Rand oma elu seiklusel Ameerikas. Foto: Tuuli Rand erakogu

«Huvitav, et sa minuga just praegu ühendust võtad!» hüüatab ülienergiline laulja Tuuli Rand ja jätkab hoogsalt, saarlasele omaselt õ-sid ö-deks hääldades. Enam pole jälgegi sellest Tuulist, kes mõned aastad tagasi end läbikukkunu ja õnnetuna tundis. Uue eluvaimu puhus talle sisse eriline reis Ameerikasse.

Tuuli, kuidas muusika ja laulmine sinu ellu tulid?

Tegelikult hakkasin laulma juba ema kõhus (naerab). Mu ema Helle on muusikaõpetaja ja nii kaua kui mäletan, olen ka ise laulnud. Isaga on jälle täiesti teine lugu. Ma arvan, et ta pole isegi duši all kunagi salaja laulnud.

Milline on su esimene mälupilt laulmisest?

Oi, see oli äge. Sõnakas nagu ma olen ... Mul on vanem vend Taavi ja mäletan, et ta laulis midagi koos emaga, kui mina – olin siis umbes kolmene – käratasin: «Vennaaaaa! Ää kisa!» Vend jäi vait ja siis hakkasin mina valju häälega laulma, oma meelest palju paremini kui tema.

Kas sellest sinu lauljakarjäär algaski?

Laulmisega alustasin tõesti umbes kolmesena ema käe all. Lapsena käisin läbi kõik Saaremaa lauluvõistlused, ka kooliajal laulsin eri ansamblites ja bändides. Aga teismeeas hakkasin hoopis tantsima. See oli aeg, kui tantsutrupp Semiir hakkas Saaremaal möllama. Sain seal üsna varsti põhirühma, kuigi olin teistest noorem, aga ma nii väga töötasin ja treenisin selle nimel. Keskkool läkski tantsimise ja laulmise tähe all.

Gümnaasiumi lõpuklassis tundsin, et mu elus on kõike liiga palju. Korraga ei tahtnud enam mitte midagi, ei laulda ega tantsida. See oli mulle kuidagi väga stressirohke aeg ja nii tegingi kõigega umbes pooleaastase pausi sisse. Aga siis hakkasin jälle laulmise järele igatsema ...

Gümnaasium sai läbi, tulid Tallinna.

Jah, tahtsin saada Georg Otsa nimelisse muusikakooli popdžässi laulu erialale. Valmistusin korralikult, võtsin lisatunde – solfedžot, klaverit. Aga katsetel lõi mind jalust nõrgaks see rahvahulk ... Arvan, et seal oli oma 70 inimest, kes kõik tahtsid tollel masuaastal 2009 sinna sisse saada. Vastu võeti ainult kolm inimest ja olin kindel, et mind ei valita.

Helistasin sõbrannale ja peaaegu nutsin, et nüüd ma ei tea, mida eluga edasi teha. Sõbranna käis välja geniaalse idee: lähme koos tervishoiukõrgkooli õeks õppima. Vahet pole, mõtlesin, ja viisingi paberid sisse, sest niisama ju ei tahtnud ka aasta aega passida. Aga õnneks – ma ütlen, õnneks – tulid paar päeva enne medkooli katseid Otsa-kooli tulemused ja ma saingi sisse! Siis ma küll ei osanud muud teha kui nutta. See oli üks õnnelikumaid hetki mu elus, sest tahtsin tõesti väga sinna kooli sisse saada.

Kuidas teenisid esimese raha lauljana?

Esimene teenistus tuli siis, kui ma alles Otsa-koolis õppisin, ühelt erapeolt, mis toimus Tallinna Kunstihoones. Õigupoolest olin ise koolis õige inimese juurde läinud ja küsinud, et hei, kas sul ei ole mulle mõnda esinemist anda, ma olen nüüd valmis. Ja oligi! See oli väga suur üritus ja muidugi mul jalad värisesid. Kui nüüd selles majas käin või mööda lähen, siis on kohe eriline tunne: siin teenisin oma esimese raha. 

Ma arvan, et see oli väga hea, et sain kooli ajal palju kõiksugu keldrites ja väikestel üritustel laulda ja niiviisi treenida. Paljud noored lauljad saavad ju esimese lavakogemuse telesaates kümnete tuhandete vaatajate kriitilise pilgu all. Justkui nad peaks kohe valmis artistid olema. Nii see päriselt ei käi – pead aegamisi õppima lavanärviga hakkama saama, õppima suhtlema nii kuulajate kui ka bändiliikmetega laval jne.

Otsa-kool läbi, muusikaakadeemiasse sisse ei saanud – mis edasi?

Siis leidsingi end oma senise elu kõige rahutumas olukorras. Kooli sisse ei saanud, suhe purunes, üldse olin end justkui ära kaotanud ja tõeliselt õnnetu. Tundsin, et kõik on valesti. Õnneks julgesin seda iseendale tunnistada ja sain korraga aru, et elu on liiga lühike, et elada seda õnnetult. Pärast seda hakkaski kõik taas paremuse poole minema. Muutsin oma mõttemustrit ja korraga tulid mu ellu uued ja head asjad.

Nagu näiteks?

Oeh, see kõik oli nii kummaline. Ühel päeval helistas mulle Marilyn Jurman (laulja ja näitleja, fotol vasakul – toim), kellega me muide polnud siis sugugi lähedased sõbrannad, ja teatas, et tema suhe purunes ka ja nüüd plaanib ta kuuks ajaks Ameerikasse minna. Et äkki tuled kaasa? Ma olin nagu puuga pähe saanud, aga tol hetkel mõtlesin kohe, et miks ei. Midagi mind siin ju kinni ei hoidnud. Vaatasin pangakontot ja juba olidki piletid ostetud, ööbimine oli meil seal prii.

Miks Marilyn just mulle helistas, ma ei teagi, aga see oli tõesti selline aeg, kui elu hakkas mu eest justkui ise asju korraldama.

Räägi sellest reisist lähemalt.

See reis muutis mu elu ja mind ennast ning andis elusuuruse tõuke selleks, kes ja kus ma täna olen. Reis oli pöörane, lahe ja muutis mu elu totaalselt.

Olime Marilyniga Ameerikas vabad hinged: kõigile ja kõigele avatud ja vastuvõtlikud, läksime kõigega kaasa, tutvusime pööraste ja lahedate heade inimestega, nägime tõeliselt õnnelikke inimesi ... Nii vist juhtubki, kui elad hetkes, sest tead, et midagi eriti palju hullemaks, vähemalt emotsionaalselt, su enda sees minna ei saa.

Meie põhieesmärk oli külastada viiepäevast Coachella muusikafestivali, mis toimub samanimelises paigas Californias, keset kõrbe, kus 70 000 inimest sulavad justkui ühte. Viiel laval toimuvad maailmanimedega kontserdid, mille stiilid on seinast seina. Kui peaksin võrdlema, siis see on nagu Positivuse festival, aga viis korda suurem.

Täielik vauefekt: palmid on ära värvitud, kunsti- ja valgussõud igale maitsele ja muidugi see muusikaosa. Mul lihtsalt ei ole nii suuri sõnu, et seda edasi anda, sest ühel laval saad vaadata Red Hot Chili Peppersi kontserti, teisel Mobyt, kolmandal näiteks minu iidolit Janelle Monáed.

Ja seal see juhtuski! Kujuta ette, olin Janelle’i kontserdil viiendas reas, kui korraga viskus ta rahva kätele, lauldes samal ajal lihtsalt fantastiliselt. Sel hetkel saabuski mulle äratundmine, et tahan ka kunagi seda teha. Selleks hakkan kohe tegema muusikat Windy Beachi (eesti k ’tuuline rand’) nime alt. Nii et see festival avas mu silmad ja korraga oli täiesti selge, mida täpselt edasi pean tegema.

Kui Ameerikast tagasi tulin, olin teine inimene. Pooleteist aasta jooksul viis üks asi teiseni ja viimase kümne kuu jooksul on Windy Beach saanud sellise hoo sisse, et andsin välja esimese loo koos videoga, osalesin Eesti Laulul ja hiljuti sain valmis ka oma plaadi.

Tundud olevat elu laineharjal, oled sa nüüd õnnelik?

Jah, olen õnnelik! Olen täiskohaga laulja, mida paljud ei saa Eestis enda kohta öelda, saan teha asja, mida armastan, ja see toob ka leiva lauale. Mu ümber on inimesed, kes minusse usuvad, ja see on nii edasiviiv jõud. Olen hakanud elu palju rohkem usaldama, uskuma sellesse, et kõik tuleb minuni õigel ajal, kui ma ise valmis olen. Huvitav on olla!

Sain just veebruaris plaadi valmis, aga juba voolab minust välja nii palju muusikat ja mõtteid, mille tahaks uutesse lugudesse panna. Oleksin justkui loomepisikuga nakatunud. Selline tunne, et kõik kanalid on lahti. Aga tahan kogu aeg paremini ja ägedamalt, see draiv on minus olemas.

Tahan ka innustada ja inspireerida inimesi aina rohkem. Öelda, et kui sul on midagi valesti, siis tee nii, et ise õnnelik oleksid. Kunagi ei ole hilja endale tõtt tunnistada, oma elu muuta ja kas või kuuks ajaks teisele poole maakera sõita, sest see võib su elu totaalselt muuta.