Näitlejanna Karin Rask loob Uuskasutuskeskuse vanadest kardinatest printsessikleite

Karin Rask Kalamaja Printsessi riietega Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Vabakutseline näitlejanna ja kahe lapse ema Karin Rask (36) võttis kätte ja lõi ellu vahelduse toomiseks midagi lausa muinasjutulist – 100 protsenti re-use lasteriiete brändi Kalamaja Printsess. Tänaseks on Kalamaja Printsess riietanud iseteadlikke kaunitare juba peaaegu kaks aastat.

Kuidas aga Kalamaja Printsess sündis ning kuidas täpselt Uuskasutuskeskusest pärit materjalist disainimine käib ning mis väljakutseid esitab? Mis saavad printsessid selga uues kevadkollektsioonis? Saime Kariniga kohvikulaua taga kokku ja uurisime järele.

Uuskasutuskeskuse vabatahtlikust rõivadisaineriks

Kuigi otsus re-use lasterõivadisainiga tegelema hakata saabus mitmete eri asjaolude kokkulangemisel, mängis selles väga suurt rolli Uuskasutuskeskus.  Nimelt käis Karin juba mitmeid aastaid enne Kalamaja Printsessi loomist seal vabatahtlikuks - esialgu sorteeris niisama asju, kuid suhteliselt ruttu rakendati näitlejanna ilumeelt juba väljapanekute ning vaateakende organiseerimiseks. Karin tundis end justkui omas elemendis: «Mulle õudselt meeldis see – see oli jube fun ja ma võisin seal vabalt mingi neli-viis tundi nii ringi sahmida, et ei pannud tähele ka!» meenutab näitlejanna oma vabatahtlikutööd Uuskasutuskeskuses.

Just sealne tegevjuht Katriin Jüriska oli see, kes tegi Karinile tema loovusest vaimustununa ka esimesena ettepaneku midagi uuskasutuse vallas luua. «Ta mitu korda mainis, et kui sul mingi mõte on, siis ütle mulle, me kindlasti toetame kõiki su ideid,» meenutab Karin. Algul jäi see aga lihtsalt alateadvusesse kummitama, sest ühtegi säravat ideed Karinil varrukast võtta ei olnud. Küll aga tundis ta peagi teatrist eemal lastega kodus olles, et on sellises eluetapis, kus tahaks lisaks näitlemisele veel midagi muud loomingulist teha. Lisa sinna juurde veel üleüldine moehuvi ning Kalamaja Printsess võiski sündida. Vähemalt mõtteis.

Pabernukkude joonistamisest päris kollektsioonini disainimiseni

Kuid isegi pärast Kalamaja Printsessi idee sündimist ei läinud veel kõik sugugi libedalt. Karin võttis veel aastakese hoogu, kaheldes, kas on ikka sobilik täiesti uuel alal kätt proovida. Ta polnud kunagi isegi mitte õmmelnud, rääkimata lõigete tegemisest. Varasem kogemus disainimisega piirdus vaid lapsena pabernukkudele riiete joonistamisega.  «Mul oli selline tunne, et kui ma ikkagi ei ole õppinud seda, et kuidas ma siis tohin seda teha? Ma ei ole ju moekunstnik, mis mõttes ma hakkan riideid tegema?» kirjeldab Karin hinge närinud kahtluseid.

Kuid niipea kui näitlejanna julguse kokku võttis, alustas ta kohe päris kollektsiooniga. Ei mingit enda või tuttavate laste peal harjutamist, vaid kohe palgaline õmblejanna ning esimene avalik kollektsioon. Ja sellest alates nii igal aastal juba kolm kollektsiooni. Seda kõike kahekesi – ikka nii, et Karin joonistab ja õmblejanna õmbleb. Kogenematust kompenseeris ta professionaalide nõuga. Näiteks käis Karin esialgu valmisriideid näitamas oma teejuhi ja mentori Reet Ausi juures. Nii ongi ajaga selgeks saanud nii esialgu tundmatud õmblusterminid kui ka oskus ise kvaliteedikontrolli teha. Küll aga mitte õmblemine, selle jätab Karin siiski veel professionaalidele, sest kvaliteeti peab ta kõige tähtsamaks.

Kuldne kesktee mugavuse ja ilu vahel iseteadliku printsessi jaoks

Stiililt on Kalamaja Printsessi riided puhtad, isegi minimalistlikkusele kalduvad, kuid samas veidi boheemlaslikud. Karin peab riideid disainides silmas seda, kuidas nii ta tütar kui ta tütre sõbrannad pööravad sellele, mis neil seljas on palju tähelepanu. «Kulda ja hõbedat ei ole kunagi liiga palju, aga samal ajal peab saama selle kleidiga mängida jalgpalli, sõita rulaga ja ronida üle aia,» kirjeldab ta oma lõigete tagamaid.

Nii ongi Kalamaja Printsessi riided lisaks keskkonnasõbralikkusele ning silmailule kindlasti ka mugavad ja lubavad printsessidel palju liikuda. Kodus on Karinil olemas ka päris oma katsejänes – 6-aastane tütar Natali. «Näiteks pole Kalamaja Printsessil raudselt kitsaid seelikuid, sest Natali ei saa nendega liikuda. Seega ongi meil alati laiad seelikud,” selgitab Karin tütrelt õppimist. «Ma püüan leida kesktee sellise iseteadliku printsessi jaoks – nad ei ole sellised nukukesed, kes lihtsalt istuvad.»

Printsess kardinatest kleidiga

Kõik Kalamaja Printsessi materjalid on pärit Uuskasutuskeskusest. Peamiselt on tegu inimeste ülejäänud kangastega, mis on äraviskamise asemel uuskasutuseks toodud. Või siis ilmub klient hoopis ise mõne kodus vedeleva sentimentaalse väärtusega kangaga – näiteks vanaema omaga. Seega võib julgelt öelda, et tegu on igati loodussäästliku brändiga. Vahel harva peab midagi ka poest ostma – näiteks kui ei leia voodririiet või sobivaid nööpe või lukke, kuid see Karini sõnul tõesti viimane variant. Kui vaja võetakse nööbid isegi mõne kodus vedeleva sobiva riietuseseme küljest.

Kui küsida, kas iga kangaülejääk sobib uuskasutuseks, vastab Karin täie kindlusega, et muidugi sobib. Isegi kardinad või vanad riided. Näiteks on Kalamaja Printsessil üks kollektsioon, kus prouade vanadest siidisärkidest saavad võluväel printsessidele uhked pluusid. Või mis kõige uhkem – kulla ja hõbedasäraga kardinatest kõigi lasteaia jõulupidude uhkused. «Täitsa Scarlett O’Hara, et kardinatest kleit,» viitab Karin itsitades populaarsele tegelasele kultusraamatust ja –filmist «Tuulest viidud». Kuldseid ja hõbedasi kardinakleite oskavad kliendid juba iga aasta ise küsima tulla.

Uuskasutatud kangad esitavad oma väljakutseid

Kuid kangaülejääkidest ning kardinatest kleidikeste valmistamine seab ka teatud kitsendusi ning paneb otsima loovaid lahendusi. Nii on iga kangajuppi enamasti üsna piiratud koguses. Siit ka väljakutse - idee tekkides pole mõtet midagi enne paberile joonistada, sest selleks ei pruugi üldse piisavalt või sobivat materjali olla. Seega käib uuskasutatud kangaste puhul protsess pigem tagurpidi – esialgu tuleb kangas ning alles siis lõige. Nii ongi Karinil stuudioriiulid kangaid täis ja alles neid kõrvutades sünnivad ideed. Ja ega midagi hullu polegi, kui kleidid või mantlid kanga vähesuse tõttu täpselt samasuguseid ei tule– lõikeid saab alati natukene muuta, varrukad teisest materjalist külge õmmelda jne.  «See on pigem tore osa, see polegi otseselt nagu väljakutse, vaid sunnib mõtlema natukene loovamalt. Toredad väljakutsed, ütleme nii,» kirjeldab Karin õhinaga oma loovprotsessi.

Karin on uurinud ka seda, kas tema asjad saaks kuidagi tootmisesse panna, kuid kasutult. «Isegi kõige väiksem tootmine ei võta jutule kui ei ole vähemalt 20 ühesugust asja. Isegi kui on täpselt sama lõige, aga eri kangas, siis tuleb ju masinatel niidid vahetada ja ei saa teha nii nagu tootmises tehakse,» selgitab Karin, kuidas tema valitud tootmisviis on kõige kallim viis üldse. Iga eksemplar õmmeldakse eraldi Kalamaja Printsessi Telliskivi loomelinnaku ateljees.

Uues kevadkollektsioonis säravad teksa- ja velvetmantlid

Seega valmis ka sellekevadine kollektsioon kahekesi – Karini ja tema õmblejanna koostöös. Kollektsiooni staarideks on velvet- ja teksamantlid ning jakid. Kõik sai alguse sellest, et Karinil olid riiulis velvetkangad, millest kolm omavahel suurepäraselt sobisid –vanaroosa, tumehall ja hallikas helesinine. «Need juba kolmekesi koos olid nii ilusad, et teadsin, et tahan neist kindlasti midagi teha ja siis sealt läks juba edasi, et kui mul juba velvetmantlid on ja mul teksat ka nii palju, et siis teemegi, et on velvetid ja teksad,» jutustab Karin. Lisaks on uues kollektsioonis ka juba suveseelikud ning pluusid.

Uut kollektsiooni saab näha ja osta 2. ja 3.aprillil Kultuurikatlas Tallinn Music Weeki disainiturul. Lisaks on Kalamaja Printsessi riideid müügis Kalasadamas Eesti Disaini Majas  ning Telliskivi Loomelinnakus poes Minu Väike Maailm. Lisaks on võimalus minna vaatama Kalamaja Printsessi ateljeesse, mis asub samuti Telliskivi Loomelinnakus, kuid kuhu minekuks peaks alati aja ette teatama.

PS! Kui mõne printsessi ema on pettunud, et miks ainult lastele nii ilusad riided tehakse, mainib Karin nagu muuseas, et nad on tellimustööna teinud riideid ka suurematele printsessidele. Eriti popid on olnud talvemantlid. «Et kui mõni naine vaatab, et ma käiks isegi sellega, siis ma ütlen - palun väga, käi jah, teeme sulle ka!» teatab Karin saladusloori kergitades.