Doktorikraadiga maavanem lahkub aasta lõpus ametist

Ulla Preeden, väärika tiitliga PhD, oma kodukandi ühe firmamärgi, Ahja jõe ürgoru taustal. Foto: Margus Ansu

35-aastane Ulla Preeden on Eesti kaardil eriline – ta on maavanem, kel portfellis doktorikraad. Ja seda tõsisel ala, ikkagi fundamentaal-reaalteaduses. Ent see pole kaugeltki kogu erilisus, millega ta üllatab.

Tartu Ülikooli rektor professor Volli Kalm mäletab selgesti oma kahetisi tundeid. Ühelt poolt oli tal kahju, et Ulla Preeden, noor ja silmapaistvalt hea teadlane – pealegi sama eriala esindaja nagu temagi, geoloog, – tahab ülikoolist ära minna. Preeden oli ju tema hiljutine õpilane ja hilisem kolleeg, kes, nagu Kalm suurepäraselt teadis, oli hiilanud ka leidliku ja kaasahaarava õppejõuna. Seetõttu, ei salga Kalm, valdas teda heatahtlik armukadedus, mis tekib pahatihti siis, kui pead kellegi, keda kõrgelt hindad, teistele loovutama.

Ja nood teised, kes doktorikraadiga Preedeni üle lõid, polnud mingid Euroopa või Ameerika ülikoolid. Nood olid Eesti poliitikud.

Olgem siinkohal faktitäpsed: poliitikud eesotsas Priit Sibulaga, Põlva senise maavanemaga. Just Sibul oli see, kes helistas viis aastat tagasi Preedenile ning kutsus ta Tartus kaks korda kohtumisele, et veenda teda hakkama oma ametijärglaseks. Tõsi, ega ta ise vestluste soovitud tulemusse esiotsa suurt uskunud. Aga juba esmakohtumisel, mäletab Sibul, sai ta aru, et noorel naisel – Preeden oli tollal 31 – on teaduses, kus tuleb konkureerida suure pagasiga professoritega, veelgi raskem läbi lüüa kui poliitikas. Sest poliitikas on tarku ja haritud naisi otsitud viimastel aegadel vaat et tikutulega.

Igatahes võttis Preeden Sibula jutust tuld.

Ja sellega leppis ka professor Kalm. Tema kahetiste tunnete teine pool ütles talle, et Eesti avalik elu üksnes võidab sellest, kui saab juurde sügavalt haritud ja vaheda mõistusega noore.

«Sellepärast,» põhjendab Kalm, «et teadustööga aastaid tegelnud inimesed oskavad vältida tegutsemist tegutsemise enda pärast. Nad on harjunud toimetama kindlate eesmärkide nimel ning leidma loogilised teed nendeni jõudmiseks.»

Kuidas ma elu mõjutan?

Kalmu antud iseloomustus toob tabavalt esile, mille poolest eristub kahe kuu pärast 36-aastaseks saav Preeden paljudest teistest avalikul areenil tegutsejaist. Ta on teadaolevalt ainus doktorikraadiga maavanem Eestis. Põhjus, miks enamik temast ilmselt kuulnud pole, peitub küllap selles, et ta tegutseb pealinnast vaadates Eesti kaugeimas nurgas, Põlvamaal; et ta on pealtnäha veidi tagasihoidlik, nagu märgib Sibul, tehes «pigem rohkem väikseid tegusid kui suuri sõnu»; ja et ta ei ole, nagu tõdeb Kalm, saanud oma ametisse «usina noorpoliitiku karjääri või meediast tuntud näo eest, vaid oma harituse ja eestvedaja-tüüpi iseloomu tõttu». Oma kirjutiste ja sõnavõttudega on Preeden jätnud seni suurema ja kestvama jälje pigem teadusesse: tema arvel on ligi poolsada teadusartiklit ja muud teaduskirjutist.

Kummalisel kombel on see, mis aitas Preedenil otsustada poliitika kasuks, seotud tema erialaga. Ta oli bakalaureuse- ja magistriõppes uurinud Eestimaa kraatreid ning doktorantuuris, mille kestel veetis pikki ajavahemikke Helsingis, kivimitesse salvestunud magnetvälja, kuni tabas end järelduselt (hoolimata sellest, et geoloogia teda paelus): kellegi igapäevaelu see, mis ta teeb, ju ei mõjuta. Seega tuli pakkumine kaaluda maavanema ametit mitte üksnes paslikul ajal, vaid tõotas viia ta kivimite maailmast tagasi elavate inimeste maailma. Ja lisaks kodukanti: ta on pärit Põlvamaalt Räpinast kuuelapselisest perest, kus kaks olid tädilapsed.

Nüüd elabki ta koos oma Tartus tegutseva ettevõtjast elukaaslasega (kooselustaaži üle 15 aasta, lapsi veel pole) taas Räpinas, kust sõidab igal hommikul autoga pool tundi hiljemalt kella kaheksaks Põlvasse (aastane keskmine läbisõit umbes 40 000 km).

Vaatamata teadlase ratsionaalsele taustale, mis väljendub professor Kalmu sõnul selles, et kui «Ulla esineb ja midagi argumenteerib, siis sõltumata sellest, kas see mulle meeldib või ei, on hea näha, et kõneleb inimene, kes on õppinud kaaluma poolt- ja vastuargumente ning läheneb asjadele raudse loogikaga», leidub Preedenis ka loominguline pool. Kooliajal armastas ta joonistada, nüüd aga maalib nii innukalt, et on korraldanud mitu näitustki. Andres Lehestik, Põlva ühisgümnaasiumi hoolekogu endine esimees, soovis aastate eest ühte pilti oma vennale sünnipäevaks osta – ja sealt ta omalaadne loomekoostöö Preedeniga alguse saigi. Ta on kirjutanud mitme maali juurde luuletuse. Lehestiku sõnul tuleb Preedeni mitte otseselt sümbolistlikelt, vaid pigem minimalismi kalduvatelt dekoratiivsetelt, mitmeti tõlgendatavatelt maalidelt ühtaegu välja nii autori tugevus kui ka õrnus. «Ilu on seal kahtlemata olemas,» kinnitab ta.

Milline on minu stiil

Pole kahtlust, et Preeden paistaks silma ka poliitikute üksjagu hallist ja ühetaolisest massist. Kohtumiseks Arteriga on ta pannud jalga siniste paeltega valge-sinisekirjud läikivad madalad kingad. (Ta tunnistab, et kingavaliku aitas langetada hommikul elukaaslane, ning avaldab muiates lootust, et kogu jutt ei keskendu siiski jalanõudele.) Ta juuksed on värvitud blondiks ja lõigatud lühikeseks, v.a paremale seatav tukk. Kusjuures ta ei häbene välimusest rääkida: «Blond sobib paremini, ja endale meeldib ka. Lühikese soenguga on lihtsam.» Ta armastab Eesti disainerite tehtud kõrvarõngaid. Ta mõlema käe neljanda sõrme küüs on lakitud siniseks. «Võib-olla see on üks osa minust,» kostab ta. Oma stiili iseloomustab ta sedasi: «Üritan kombineerida asju nii, et oleksin mina ise, ja samas esinduslik välja näeksin.»

Kui Preedenil leidub ka vaenlasi – aga millisel poliitikul ei leiduks, eriti haldusreformi hoogustudes? –, kes ütleks sekka mõne krõbedama sõna (mitte et seda tingimata tegema peaks, aga positiivse üldilme tasakaalustamiseks), jäävad need, kes oma nime all räägivad, teda tunnustavaks. Ent sellegipoolest paneb Preeden aasta lõpus, kui esimene ametiaeg täis saab, ameti maha. Seepärast, põhjendab ta, et langeks varem või hiljem mugavustsooni, kuna võitlusvaim on alati suurim ikka esimese ametiaja algul.

Ent ta ei muretse, enda sõnul kohe üldse mitte, mis saab edasi. «Arvestades, mis eluetappe olen läbinud, mis töökohad on tulnud ja läinud,» ütleb ta, «ei ole mul sellist tunnet, et uksed on suletud.» Ta teab, et võib naasta teadusse, konkureerida mõnele avaliku sektori kohale või liikuda elukaaslase eeskujul ettevõtlusse, millist varianti, tõsi küll, peab ta praegu kõige vähem usutavaks.

Rektor professor Kalm on enda sõnul igatahes veendunud: «Kui Ulla Preeden ise endale piire ette ei pane, siis maavanema koht jääb talle ainult esimeseks hüppeks.» Kuhu viib järgmine hüpe, näeb sügisel. Enne tuleb tal käia autoga veel paar korda, nagu ta käis näiteks sel nädalal, muu hulgas ka Põhja-Ukrainas Kulikovkas – see on Põlvamaa sõprusrajoon.