Justin Petrone: keeleküsimus

Justin Petrone Foto: SCANPIX

Meie tütre Maria lasteaiarühmas on kolm kasvatajat: Darja, Leena ja Natalja. Välimuselt ja temperamendilt on nad igaüks omamoodi, kõik aga lahked, helded ja hoolivad, nii et meie Maria viskab end rõõmuga nende käte vahele.

Kõik kolm kasvatajat on ühe näitaja poolest sarnased: kõigi nende emakeel on vene keel. Maria käib meil nimelt erilises rühmas, kus enamik lapsi räägib kodus vene keelt. Nii on ka Maria harjunud hõikama «Do svidanija!», kui ta õhtul rühmast lahkub, ja kui kusagil tänaval vene keelt kuuleb, siis üritab tavaliselt vestlusse sekkuda.

«Issi, kuula! Nad räägivad po russki. Kak dela?!»

Ajal, mil Maria keelemaailm aina paisub, on ta märganud ka muid nüansse. Tema isa räägib tema kasvatajatega eesti keeles, kuigi kodus räägib issi inglise keeles, ja kasvatajad räägivad omavahel ja paljude lastega vene keeles. Ja issi räägib kõigi riietusruumis ette jäävate lapsevanematega eesti keeles, üldine tervitus on ikka «tere».

Ja nii esitaski Maria mulle ühel päeval terase küsimuse.

«Issi,» päris ta, «kui sina räägid tädi Darja, Leena ja Nataljaga eesti keeles, miks sa siis minuga eesti keeles ei räägi?»

«Sest ma räägin inglise keelt,» vastasin talle automaatselt.

«Aga sa räägid ju eesti keelt ka.» Maria ütles seda oma laulval toonil, inglise keeles. «Ma tean, et sa oskad, issi. Poes, lasteaias, kinos. Siis sa ju räägid eesti keeles. Ja mina oskan ka eesti keeles rääkida!»

Ta plõksutas oma silmi pruuni tuka alt ja tema poolest oleks võinud kokkulepe sealsamas sündida. Ei enam sõnagi inglist.

«Aga mina räägin inglise keelt...» hakkasin ma uuesti seletama. Ja tegin pausi. Mida mul siia veel lisada?

Parema vastuse sõnu ma alles otsin. Kas öelda, et mu eesti keel pole nii hea ja ma õpetaksin ta vigadega rääkima? Et mul ei tule õ-täht kuidagi välja? Samas pole seesama loogika seganud Eestist lahkunud peresid oma lastega rääkimast inglise, rootsi või mõnes muus uue maa keeles. Aga mulle see ei sobiks. Olen südames keelepurist. Kirjanik.

Teine võimalus vastamiseks on suurusega uhkustamine. Inglise keel on rahvusvahelise kultuuri, äri ja poliitika ajamiseks oluline. Kas pole vahva, et sul on issi, kes seda emakeelena valdab? Ja kui sa suuremaks kasvad, ei pea sa «Harry Potteri» originaale sõnastiku abiga lugema. Ja veel enne seda ei pea sa minult küsima, mida need Justin Bieberi uue laulu sõnad tähendavad. Ja kui kool läbi saab, võib Brüsselisse hea palga peale tööle saada. Või vähemasti saad sa tööd tõlkebüroos, mis tõlgib Disney uute filmide subtiitreid, sellega sa ikka hakkama saad, ilma mingi vaevata.

Need on kõik head vastused, aga ei tundu mulle päris ammendavad. Sest kolmas, see kõige ausam vastus on ka kõige keerulisem. Vaata neid raamaturiiuleid, Maria.

Scott Fitzgerald, John Dos Passos, Ernest Hemingway, Henry Miller. Vaata, siin on Mark Twaini antoloogia, telliskivi-kobakas, mille ma sain kaheksandaks sünnipäevaks. Inglise keel pole mitte ainult mu sünnimaa keel. See on ka lingvistiline muusika, mis on mu kõrvade vahel mänginud, see on muusika, mida ma olen lugenud, ja olen seda värisevate kätega üles kirjutanud, jalutades tänavatel, majaseinad klambriteks ses voolus. Kui ma räägin sinuga inglise keeles, siis ei õpeta ma sind mitte ainult rääkima. Ma õpetan sulle, kuidas hinnata ühte uut helide maailma. Keel on üks suuremaid kinke, mis ma oma elus sulle teha saan.

Niisugune on vastus, mida ma nelja-aastasele ei suuda artikuleerida. Isegi siin ja praegu teile on mul raske seda sõnadesse seada. Aga ma olen kindel, et kui Maria kasvab suuremaks, siis hakkab ta sellest ise aru saama.