:format(webp)/nginx/o/2016/03/18/5171481t1h1e22.jpg)
Olgugi, et ilutoimetaja – ilusõltlane ma kindlasti ei ole. Miks? Ma ei suuda ka magusalt lõhnavas kreemimeres sulistades olla sedavõrd naine, et lülitada välja oma kriitiline mõtlemine. Kas naine üldse peab olema ilus? Asi hakkas mind huvitama, jälgides oma kahe tillukese naiskodaniku kasvamist. Nende suhtumine ilusse on kardinaalselt erinev.
:format(webp)/nginx/o/2016/03/18/5171481t1h1e22.jpg)
Vaadates ükskord, kuidas pesamuna kahvlikesega isutult kala songib, tabas mind mõte proovida alatut manipulatsiooni: «Õnneke, kala teeb ilusaks!» Bingo! Ei ainsatki lisaküsimust. Mõne minutiga oli kogu kala kui tuuleiil tema tillukeste hammaste taha tuhisenud. Õnne tahab ilus olla. Ja see teeb võimalikuks teda mõjutada.
Vanem tütar seevastu deklareeris juba kahesena: «Ei taha ilus olla, mitte üldsegi. Ilu tüütab mind!» Ja Sädest vapramat väikest isemõtlejat ei tea ma tõtt-öelda täiskasvanutegi hulgas. Üldkehtivad normid ei sega teda karvavõrdki. Muidugi pole see tahtejõuline pisikene naine mugav materjal ühelegi autoriteedile, sest teda ei saa mõjutada. Temaga saab kokku leppida ja sedagi vaid siis, kui sinu ja tema eesmärgid kattuvad.
Soov olla ilus teeb naised nõrgaks ja manipuleeritavaks.
Soov olla ilus teeb naised nõrgaks ja manipuleeritavaks. Stopp, kuidas nii? See on ju ometi naise ürgne vajadus – tunda end ilusana, tunda end naisena ... Jah, see on tõsi. Kuid naise teeb õnnelikuks see, kui ta on ilus iseenda silmis. Pole mingit vajadust olla ilus teiste jaoks! See on kaasaja tarbimismaailma vingerpuss – kui eneseusk kõigub, haarame karguna teiste arvamuse. Kuid tegelikult see ei toeta, vaid muudab sõltuvaks. Ilul pole aga ahistavate standarditega mitte mingit seost.
/nginx/o/2016/03/18/5171473t1h51b1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)