Kas mäletad, kuidas sa last planeerides arvestasid sellega, et sinu kehast ja eraelust saab avalik omand? Ei? Igal juhul leidub inimesi, kellele nii näikse.
Häbitult isiklikud küsimused, mida taktitundetud inimesed rasedatelt küsivad
Lapseootel naine võib üheksa kuu jooksul kokku puutuda nii mõnegi tuulepeaga, kes punnis kõhtu silmates unustab sellised mõisted nagu privaattsoon või eraelu. Ta krabab su kõhtu, jagab veidraid nõuandeid ja uurib liiga isiklikke asju, justnagu poleks see ühtäkki enam ebaviisakas.
Bellybelly uuris naistelt, milliseid taktitundetuid küsimusi on neile esitanud nii sõbrad, sugulased kui ka võhivõõrad. KAs tuleb tuttav ette?
«Kas see oli planeeritud?»
Sama hästi võiks ju küsida: «Kas see juhtus kogemata?» Ilmselgelt ei ole ilus uurida teise inimese seksuaalelu kohta. Miks see peaks olema lubatud siis, kui tulemuseks on rasedus?
«Kui kaua te üritasite?»
«Mitu korda te seksisite enne kui lõpuks hakkama saite? Või oli see algaja õnn?» Ei maksa eeldada, et iga lapseootel naine on oma õnnistatud sisust nii suures joovastuses, et tahab kõigile selle kohta isiklikke detaile jagada.
«Kas sa jäid rasedaks loomlikul teel?»
Eriti häbitu on esitada niivõrd laetud küsimust, mille vastus ei ole kellegi teise kui lapsevanemate asi. Ehk soovib küsija ka spermanäidist?
«Kas sa ikka tohid seda süüa?»
Kõige hullemad on veel toidupolitseinikud, kes loevad raseda suutäisi ja väljendavad võltsmuret vaese piinleva loote üle või mõõdavad silmadega rasedusega juurde tulnud kaalu.
«Kas ma võin su kõhtu katsuda?»
Hea on, kui küsitakse. On ka neid, kes lihtsalt raseda kõhtu silitavad, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ometi kuulub kõht - kujutage ette, ka last sisaldav kõht - naisele, kelle küljes see on. Suure tõenäosusega pole ta eriti huvitatud sellest, et võõrad inimesed ta keha näpiks.
«Kas sa ootad kaksikuid?»
Raseduse lõpu poole uuritakse pea kõigilt veidi suurema kõhuga rasedatelt, ega nad ometi kaksikuid ei oota. «Sa oled ju nii suur! Homme hakkad küll sünnitama!»
«Kas sa kardad ka?»
Tavaliselt kaasneb ka selle küsimusega mõni õudusjutt keisrilõigetest, kolm päeva kestnud sünnitustest või beebidest, kes pole iial ilmavalgust näinud. Kellele seda küll vaja on?