Avaldamata lugu: Jaan Tätte stressita söömaajad

Jaan Tätte kodusaarel Vilsandil Foto: Raigo Pajula / Postimees

Kui näitekirjanik Jaan Tätte 2007. aasta sügisel Vilsandile päriselt elama jäi, sõi ta järgmised kuud peamiselt vaid võileibu. «Mõtlesin, et püüan sedasi hakkama saada. Mis ma üksinda ikka süüa teen, ega sest rõõmu ole ja keegi ei kiida,» rääkis Tätte 2009. aastal Kaire Uusenile.

Juba vähem kui poole aastaga sai selgeks, et sedasi ikka ei saa ning tasapisi hakkas Jaan endale suuremaid roogi valmistama. Sealt alates on näinud tavaline Vilsandi päevamenüü välja järgmine: «Hommikul teen kas nelja- või seitsmeviljaputru. Järgmine ja ühtlasi viimane söögikord on õhtul kella nelja-viie ajal. Kuna talvel kütan iga päev ahju, siis teengi palju neid toite, mida saab potiga ahju panna,» selgitas Jaan. 

Mõnel õhtul paneb ta ahjupotti näiteks liha, porgandid ja kartulid, mis siis ise vaikselt valmivad, nii et Vilsandi saarevahina töötaval Jaanil pole vaja teha muud, kui päevaste tegemiste lõppedes pott ahjust välja võtta ja sööma asuda. Vahel teeb Mulgimaalt pärit mees ahjus mulgiputru. Nagu saareelule kohane, on üsna tihti õhtusöögiks kala. Kõige sagedamini rändab pannile lest. «Seda valmistan igat moodi,» vastab Jaan küsimusele, kuidas ta lesta teeb. Samas saab tal lestast vahel isu nii täis, et seda nähagi ei tahaks. Ahvenast ja siiast ei ole ta seni veel tüdinenud. «Ei teagi, miks see nii on,» arutleb Jaan. 

Samas tunnistab ta, et sööb Vilsandil elades märksa vähem ja samas palju tervislikumalt kui varem. «Ma ei söö enam stressi pärast. Kui Tallinnas elasin ja Linnateatris näitleja olin, siis põhiline söök oli tavaliselt alles õhtul kell üksteist etenduselt tulles, kui naine  mind auravate söökidega ootas.» Saarel ta naljalt nii hilja ei söö. Lisaks armastas linnamees Jaan teleka ees istudes üht-teist näksida, mida saarevaht Jaan ettegi ei kujuta. «Hämmastav, kui palju kulus Tallinnas elades sööki,» imestab mees siiani.

Kui kiita Jaani kokandusoskusi, ei saa ta aru, kust sellised jutud üldse liikvele on läinud ja miks teda heaks kokaks peetakse. «Mu naine teeb kõiki toite hästi, ta on lausa superkokk. Mina teen vaid hädapärast,» teatab Jaan. Toidutegemist ongi ta paljus just oma naise pealt õppinud või on siis häda õpetanud.

Vilsandi mehed söövad torti

Kui linnas võib minna vahelduseks restorani või osta valmistoitu, siis Vilsandil tuleb leppida oma söögiga. Saare mehed Jaani väitel naabrite juures õhtut või lõunat söömas ei käi. «Igaüks sööb oma kodus. Küll aga teeme saunaõhtuid ja meil on selline traditsioon, et kes parajasti mandril käib, toob alati tordi, mille ühiselt ära sööme.» Kui arvestada seda, et Vilsandil poodi pole, tähendab saareelu pidevat rehkendamist, mis on olemas ja kui kauaks seda jätkub. Selge on ka see, et ühe või teise toidukraami otsa lõppedes ei saa iga kord mandrile kihutada. Sestap tuleb süüa seda, mis keldrisse-sahvrisse varutud või mida saare loodus pakub. Jäätist või muid linnaelu kiusatusi Jaan ei igatse. 

Talvel tunneb ta suurimat puudust värsketest puu- ja köögiviljadest, mida aga kuskilt võtta pole. «Siis hakkab mul isegi maltsa peale mõeldes suu vett jooksma, sest nii väga tahaks rohelist kraami.» See ongi Jaani sõnul ainus asi, mille puudumist Vilsandil raske taluda on.

Suvel seda muret pole, sest perekond Tätte kasvatab kõiki neid köögivilju, mida saare kehv maa vaid lubab. Paesel ja liivasel pinnasel saagi kasvatamiseks tuleb aga hirmsasti vaeva näha ja mulda juurde vedada. Teadupärast on nii Eesti saartel kui väheviljakatel rannaaladel juba ammustest aegadest peale veetud kartulipõllu väetamiseks merest adru. Seda teeb ka Jaan. Värskelt kogutud adru annab kõige parema tulemuse just liivases pinnases, aidates ühtlasi ka mulla niiskusvaru hoida. Kuid Jaani sõnul vea, palju tahad, liiv sööb mulla ikkagi ära. 

Sellele vaatamata saab hoolikas peremees ühte kui teist. «Meil kasvab siin redis, lehtsalat, herned, porgandid. Olen üritanud kartulit kasvatada, aga eriti ei õnnestu. Metssigu on ka palju,» lööb Jaan käega. Selgub, et kartulit sööbki ta üha vähem, näiteks viimasel talvel ei kulunud ühte kottigi. 

Odav maaelu

Pärast saarele kolimist on Jaan olnud tihti hämmeldunud, kui odav on maal üksi elades toit. Poes käib ta kahe nädala tagant vaid korra ja siis toob vaid ka hädavajalikke asju. «Talvel on tähtis, et oleks pudrumaterjal, sool, suhkur, ega palju rohkem vaja olegi,» loetleb Jaan. Suvel ei ole midagi erilist vaja, sest pidevalt saarele saabuvad külalised toovad nii palju liha kaasa, et suve lõpuks on tükiks ajaks isu täis. «Siis ei taha liha peale isegi mõelda.»

Kuid mitte alati pole Vilsandil elu nii hea olnud. Kui Jaan seitsmekümnendatel teismelise poisina Vilsandil suvitamas käima hakkas, olid söögi mõttes kehvad ajad. Eriti vähe oli toidukraami müügil maakauplustes. Kirjanikud Heino Väli ja Jaani sugulane Juhan Saar, kelle juures suvitamas sai käidud, ajasid tema mäletamist mööda kesiselt läbi. Kasvavatele teismelistele oli sellest söögist aga vähe. «Mäletan sellest ajast totaalselt näljatunnet, pealegi olid kõik toiduasjad Juhanil loetud. Ühest pätsist leivast pidi jätkuma tükiks ajaks, aga kui me sellele jaole saime, pistsime kõik korraga nahka,» meenutab Jaan. Vabalt oli sel ajal saada rukkijahu, millest Vilsandil putru ja muudki tehti. «Mäletan, et lõpuks harjusin rukkijahupudruga nii ära, et suure näljaga hakkasin seda lausa armastama.»

Jaani enda lapsepõlvekodus Viljandimaal oli vaatamata kehvale nõukogude ajale alati palju head süüa, sest kõike kasvatati ise. Olemas olid nii põllumaa kui loomad. «Lisaks oli mu ema ülihea kokk, kes tegi kõikideks juubeliteks-pidudeks igasuguseid sööke ja küpsetisi.» Sestap oli hea toiduga harjunud pere üllatus suur, kui Vilsandilt suvepuhkuselt tulnud poeg küsis emalt rukkijahuputru. «Vanemad ei saanud aru, kuidas selline asi saab maitseda,» naerab Jaan. Ehkki Jaani naine küpsetab väga häid sööke, tunneb mees lapsepõlve meenutades vahel puudust soolaliha baasil tehtud toitudest, mida nüüdsel ajal harva saab. 

Hull kogemus Islandilt

«Mulle meeldivad tegelikult eksootilised söögid,» avaldab Jaan. Kõige vägevama toiduelamuse sai ta kunagi Marokot külastades, kus pakuti Põhja-Aafrikas tuntud rooga Pastilla’d (öeldakse ka Besṭila). Enim on see küpsetis hinnatud just Marokos ning seda võiks Jaan süüa veel ja veel. «See pole see pastilaa, mida meil pastilaaks peetakse, vaid kihiline peokook, mida süües hakkad ahhetama,» otsib Jaan toiduelamuse kirjeldamiseks sõnu. Selles koogis on vaheldumisi kanaliha kiht, erinevad tulised vürtsid, siis pähkli- ja moosikiht ja siis jälle liha – näiliselt justkui kokkusobimatud maitsed. Koogi peale pannakse kas tuhksuhkrut või kaneeli. 

Aga ka kõige hullem kogemus püsib Jaanil meeles. Selleks peab ta Islandil söödud vaalaliha, mis ajas lausa oksele. «Mulle on arusaamatu, kuidas nad seda süüa saavad,» imestab Jaan. Seda ta enam uuesti proovida ei tahaks.

Kui aga Jaan tuleb Vilsandilt Tallinna käima, ei oota teda enam auravad söögid, nagu kunagi linnaelu ajal. Lestast tüdinenud, kuid stressist vabaks saanud saarevaht eelistab naisega vahelduseks välja sööma minna ning siis lööb armastus eksootiliste söökide vastu taas lõkkele. Pea sajaprotsendilise kindlusega suunduvad nad ikka ja alati hiina toitu sööma.