Ema tunnistab: seitse kanaema põhimõtet, millest olen rõõmuga loobunud

Foto: Vida Press

Noor ema Leigh Anderson kirjutas portaali Scary Mommy ülestunnistuse, mis on pälvinud internetis palju tähelepanu ja teiste lapsevanemate heakskiidu. Loe, kas oled tema mõtetega nõus?

Igapäevane vannitamine. Kui laps ei püherda just mudas, siis ei ole teda tarvis iga päev pesta. Suvel loputan liiva, higi ja päikesekaitsekreemi küll pea igapäevaselt maha, kuid talvel teeks sage pesemine lapse naha kuivaks ja rabedaks. Sellest piisab, kui vanni teha kaks korda nädalas.

Suurejooneline magamaminekurituaal. Sõna otseses mõttes kõik ütlesid meile, et lastel on vaja magamaminekurituaali. Vann, beebimassaaž, hämarad tuled imetamise ajal jne. Kõigeks selleks kulus oma tund aega. Nelja-aastase lapsega on neid rituaale alates unejutust ja vee joomisest kuni padjasõja ja mitmekordse pissil käimisega kogunenud nii palju, et magama minekuks kuluks mitu tundi. Otsustasin sellest eemaldada kõik üleliigse ja nüüd hakkab uneaeg kohe pärast hambapesu ja palvet. 

Mahetoit. Olen viimased viis aastat veetnud toidupoe puuviljaleti ääres arutult palju aega juureldes, kas peaks tavalise õuna asemel ostma neli korda kallima maheõuna. Ja siis, kuna see teema ajab mind niivõrd segadusse, ei ostnud ma lõpuks ühtki õuna. Enam ei kavatse ma selle pärast muretseda. Peaasi, et nad üldse puuvilju ja aedvilju söövad, ma ei saa selle pärast vaeseks jääda.

Aedviljade söömine. Kui esimene laps oli alles pisike, käskisin tal süüa teatud arvu suutäisi soolast toitu, enne kui lubasin tal magustoitu süüa. Selle tulemuseks oli hirmus kauplemine ja läbirääkimine teemal, kui mitu suutäit ikka süüa tuleb ja milline amps läheb arvesse. Alles siis, kui teine laps oli sündinud, harisin end toitumise koha pealt veidi rohkem ja meie söögikorrad muutusid rahumeelsemaks. Või noh, vähemalt natukene. Üks päev istus mu poeg söögilaua taha, vaatas, mis ma olin teinud ja ütles: «See näeb välja nagu vana pea.» Nii et jah, iga kord ei vea, kuid vähemalt ei pea me vaidlema, kas keeleotsaga brokoli katsumine on suutäis või mitte.

Kannatlikkus. Ma üritan kõigest väest alati rahulikuks jääda. Mõnikord käib aga jube lärm ja samal ajal heliseb telefon, toit kõrbeb ning teine laps naaksub valjult mulle kõrva. Ja siis võib juhtuda, et ma kaotan enesevalitsuse. Tegelikult ei olegi lastel vaja lõpmatult kannatlikku vanemat, keda mitte miski ei häiri, sest see ei ole normaalne. Mitte keegi ei ole lõputult kannatlik ja püha. Normaalsed inimesed lähevadki endast välja, kui lärm on nii suur, et nad ei kuule enam enda mõtteid. Ma arvan, et lapsed peavadki nägema, kuidas inimesed tavaliselt sellistes olukordades käituvad, sest see tuleb neile hiljem kasuks.

Koristamine. Hiljuti kurtis üks sõber, kuidas keegi oleks võinud teda hoiatada, et ema peab sisuliselt olema koristaja. Tõsi ta on. Ma koristan kööki umbes neli korda päevas, kraabin küüntega põrandalt mustust lahti ja korjan maja pealt kokku musti sokke. Viimasel ajal olen aga hakanud rohkem nõudma, et lapsed viiksid oma musta pesu ise pesukorvi, paneksid mänguasjad mänguasjakasti ning aitaksid ka tolmu pühkida ja põrandaid tõmmata. Esiteks seetõttu, et ma vihkan koristamist, teiseks aga seepärast, et lapsed (eriti poisid) ei kujutaks ette, et selliseid asju peaks nende eest tegema keegi teine. Muidugi teeksin ma neid asju kiiremini ja paremini ise, aga ma ei taha tunda end märtrina. Pigem olgu mu kodu veidi räpase välimusega, kui et ma oleksin laste teenija. Lõpuks saavad nad isegi aru, et mõistlikum on teha kohe korralikult, mitte teha pikema aja tagant piinarikkaid suurpuhastusi. 

Koos aja veetmine. Kõige rohkem igatsen ma vallaliseelust üksi kodus olemist, kui pole mingeid kohustusi. Ma ei leia, et ma peaks kogu nädalavahetuse lastega ninapidi olema. Leppisime mehega kokku, et kumbki saab nädalavahetusel pool päeva täiesti vabaks - ilma laste, töö ja majapidamiskohustusteta. Teine vanem viib lapsed kodust välja. Juba ootangi järgmist nädalavahetust, et saaksin rahus oma patsimumme ja dokumente sorteerida.