Mis juhtub, kui me ei jälgi pidevalt, mis toimub me peas

Foto: Vida Press

Meie elu Juhtimiskeskus asub meie peas. Kuigi see ei ole uus tõde isegi 6-aastasele lapsele, ei tea paljud, mis selles Juhtimiskeskuses igapäevaselt toimub – on seal rahu ja stabiilsus, või sõda ja kaos? Koolitaja Kaido Pajumaa aitab Motivaatoris selles selgust luua. 

Küll õpetatakse meid juba varem kui 6-aastaselt enda keha eest hoolitsema (seda kasima, sporti tegema jms), aga meile ei räägita sõnagi sellest, kuidas oma «vaimu», oma mõistuse eest hoolt kanda. Kui keha tunneb end halvasti, võtame rohtu ja poeme sooja teki alla, et parem hakkaks. Kui aga meie pea end halvasti tunneb (loe: on muremõtteid täis ja hirmul), soovitatakse lihtsalt mingi asendustegevus leida, et halvad mõtted tahaplaanile jääksid.

Meie ühiskond tegeleb tagajärgedega, mitte põhjustega. Just nii nagu ka tänapäeva meditsiin. Mõlemad sekkuvad siis, kui midagi on juba valesti, inimene kannatab. Miks me ei võiks olla aga ennetavad ja uurida, mis on nende kannatuste taga?

1. ME LIIGUME ALATI SELLES SUUNAS, MILLEL ON MEIE TÄHELEPANU.

Kuigi paljude jaoks tundub see müstiline, liigume tõesti alati selles suunas, millel on meie tähelepanu. Kui see on negatiivsel, liigume negatiivse suunas. Kui see on positiivsel, liigume positiivse suunas. Proovi ise järele!

Ärgates hommikul üles ja keskendudes kõigele halvale, mis sinu elus praegu on, on väga keeruline edukat müügikõnet teha või inspireerivat artiklit kirjutada. Selleks pole lihtsalt energiat ja tuju. Pigem tahaks mossitada, magama tagasi pugeda või lihtsalt niisama tühjusesse vahtida. Resultaat? Null arengut.

Ärgates aga hommikul üles ja osates pea mõttetust pahnaks tühjaks teha, ja viies tähelepanu positiivsele ning uutele võimalustele, siseneb meisse ka värske ning positiivne energia, lubades poolikuid asju lõpetada või uusi asju ette võtta. Ja seda energiliselt ja teotahteliselt. Resultaat? Edasiliikumine.

Soovitus: alati, kui end halvasti tunned, uuri, millel on sinu tähelepanu. Märka, kuidas halbadele asjadele keskendudes pilt kole tundub, mistõttu ei taha isegi millegagi tegelda. Õpi seda märkama ja nendest mõtetest lahti laskma, sest see, millel on sinu tähelepanu, selle suunas elus liigud.

2. ALATEADVUS EI MÕISTA «EI» TÄHENDUST

Teine väga oluline teadmine sellest, mis meie Juhtimiskeskuses toimub, puudutab negatiivse ja positiivse eristamist või siis «tahan» vs «ei taha» eristamist. Kui sa päriselt hakkadki jälgima, millel sinu igapäevane tähelepanu on, võid avastada, et suure osa ajast on see asjadel, mida sa tegelikult oma ellu ei taha – sa muretsed, analüüsid ja käsitled oma mõtetes asju, mida sa tegelikult vältida sooviksid. Seda võib nimetada ka «Tahan-ei taha» paradoksiks: kuigi me tahame kõik ilusat ja head elu, mõtleme suure osa ajast asjadele, mis meid õnnetuks teevad. Vaata ise järele!

Korras olevad asjad ei vaja ju meie sekkumist – need on niikuinii korras. Las nad olla, sest need tekitavad meile rõõmu. Küll aga vajavad sekkumist asjad, mis ei ole päris korras veel. Nendega tuleb tegelda, need asjad tuleb korda saada. Ja nii hakkabki meie tähelepanu triivima asjadele, mida tegelikult oma ellu ei taha. Jama on aga selles, et need asjad ei lõppe mitte kunagi otsa. Isegi, kui mõned asjad õnnestub korda teha, loob mõistus kogu aeg uusi sellist tüüpi kannatusi juurde. Mõnikord isegi kõige jõhkramal viisil – me arvasime, et mingi muudatus toob meile rahu, aga lõpuks, kui see on juhtunud, avastame, et see pole siiski päris see. Ning kõik hakkab otsast peale.

Ja siit «psühhoteaduslik» tõde: kuna alateadvus ei suuda eristada negatiivset positiivsest, vaid salvestab kõik meie «soovid» üles ühtemoodi, võib see tõlgendada kõike seda, mida me ei soovi, millenagi, mida soovime (sest muidu ju me ei tegeleks sellega nii suure osa oma ajast). Seetõttu tuleb eriti valvas olla selle suhtes, mis meie Juhtimiskeskuses toimub, sest lisaks sellele, et me liigume instinktiivselt selles suunas, millel on meie tähelepanu, muutume ajas selliseks inimeseks, millega valdavalt tegeleme. Me ju kõik teame positiivseid inimesi, sest nad oskavad elus keskenduda rohkem rõõmudele. Ja samas teame neid, kes on kogu oma elu püüdnud kõike kontrolli alla saada ja näevad seetõttu juba 30-aastaselt välja nagu 55.

Soovitus: Teadvusta endale, et oleme just sellised inimesed, millest valdavalt mõtleme, sest meie pikaajalised mõttemustrid vormuvad alateadlikeks uskumusteks. Ja kui me keskendume kogu aeg negatiivsele, muutumegi ajas negatiivseks inimeseks, kellega ei ole teistel hea suhelda ja ka meie toimetulekuvõime elus langeb.

3. ME SUUDAME KORRAGA KESKENDUDA VAID ÜHELE ASJALE

Kuigi paljud usuvad veel täna, et mitme asjaga korraga tegelemine (multitasking) on efektiivne, on tõenäoliselt paljud ka kogenud selle tegelikku hinda – läbipõlemine, pidevatest katkestustest tekkivad vead ning tegevuselt tegevusele ümberlülitustest tekkiv täiendav ajakulu (ühe uuringu kohaselt pikeneb ülesande sooritamine multitasking’u kaudu keskmiselt 25 protsenti). Psühholoogid ütlevad täna üheselt, et meie tähelepanu saab korraga olla ainult ühel asjal. Igal muul juhul me katkestame regulaarselt oma tähelepanu ning hüppame ühelt tegevuselt teisele, mis lõppkokkuvõttes ei suurenda, vaid kahandab meie efektiivsust. Proovi ise järele!

Pane enda ette umbes 1-meetrise vahega tass teed ning mobiiltelefon ja püüa nendele korraga täielikult keskenduda. See tähendaks, et sa suudad lugeda näiteks mobiiliekraanilt uut e-kirja ja samal ajal kirjeldada teetassil oleva Rooma vaate üksikasju. Me mõlemad teame juba praegu, et see pole võimalik, sest ainuke viis seda teha, on pidevalt hüpata tassilt telefonile ning vastupidi ja siis vähehaaval kummaltki infot koguda.

Siin on üks erand. Aju suudab paralleelselt teha ülesandeid, mille ta on harjumusena ära salvestanud ja muutnud selle seeläbi automaatseks. Kui sa tead peast, mis sellel Rooma pildil on, võid sa hajutatult oma tähelepanu nendel objektidel hoida ja süvenemata rääkida, mis sellel pildil on (iseasi, kui hästi sa suudad nüüd e-kirja süveneda).

Missugused on aga valdavad ülesanded töö juures? Kas sellised, mida oleme varem teinud ja mis ei nõua meie tähelepanu, või uued ning värsked? Kliendikõne? Osalemine koosolekul? Kirjale vastamine? Pakkumise koostamine? Kõik need nõuavad meie tähelepanu. Täna teevad masinad ära need ülesanded, mille saab automaatseks muuta. Nende masinate nimi on arvuti. Arvuti suudab väga hästi multitask’ida, mistõttu ongi ülesanded, mis nõuavad intellekti ja loovat lähenemist, jätkuvalt inimeste pärusmaa.

Soovitus: Oluline ei ole ainult see, mis toimub alateadvuses ja kuhu see meid viib, vaid ka see, mis toimub just praegu. Siin ja praegu. Alateadvusesse on salvestunud programmid, mis meid juhivad, ja üks nendest programmidest on nn multitasker’i programm. Inimesed, kes tõesti usuvad, et nad suudavad mitut asja korraga teha ja ei ole valmis isegi teist lähenemist proovima, on lihtsalt totaalselt kinni oma alateadlikus programmis. Kohtan seda meeskonnakoolitustel päris tihti, kui räägime isikliku efektiivsuse suurendamisest – mõni ütleb, et ta on ajajuhtimisega hädas, aga kõikidele uutele ideedele seisab ta ka vastu, sest ta ei usu nendesse.

Just see näitabki, kuidas me liigume selles suunas, millesse usume – me usume, et ükski asi ei aita meid, mistõttu jääme üha enam oma tegevustega hätta. Samuti näitab see, et alateadvus ei erista ei-d jah-ist, sest need inimesed keskenduvad ainult sellele, mis ei ole võimalik, tugevdades seeläbi kogu aeg oma alateadlikku programmi. Ja kolmandaks, ärka üles. Elu toimub praegu.