/nginx/o/2014/11/10/3508041t1h76a8.jpg)
Rachaele Hambleton nägi iga päev üht ema oma lapsi kooli viimas. See inspireeris teda oma elu muutma ja naine kirjutas võõrast emast Facebooki südamliku kirja, lootes teda üles leida.
Ema leidis inspiratsiooni oma elu muutmiseks väga omapärasest kohast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olin varem ema, kes käis täiskohaga tööl,» alustab Hambleton oma postitust. «Mitmel hommikul sõitsin autoga mööda imeilusast naisest, kel olid heleblondid lokkis juuksed. See sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui ta hakkas oma vanimat last eelkooli saatma. Kaks väikest last oli tal kandelinas ja kaks tükki veel vankris, nende kõrval jalutas ilus retriiverikutsikas. Jälgisin teda iga kord ega suutnud imesta, kui hästi tal oli kõik organiseeritud. Mõtlesin, kuidas ta selle kõigega toime tuleb ja imetlesin tema lapsi, kes olid alati väga õnnelikud.»
Ta tunnistas, et tema ülejäänud päev möödus alati natuke kurvalt: ta oli nukker, et tal polnud oma laste jaoks nii palju aega, et nendega hommikul rahulikult kooli jalutada. «See naine aitas mul mõista, et ma peaksin tegema vähem tööd ja oma aega paremini jagama.»
Hambleton vähendaski oma töötunde, et saaks hommikuti rohkem lastega olla. Lisaks sellele ei jäta ta enam vahele laste koolinäidendeid ega muid üritusi. «See on uskumatu, et kõigest 30 sekundiks kellegi teise elu nägemine võib inspireerida sind muutma oma elu nauditavamaks. Ma tahtsin seda lugu jagada ja loodan, et see jõuab selle naiseni. Tahan teda tänada.»
Hambleton postitas selle kirja Facebooki 28. jaanuaril ja seda jagati viie päeva jooksul sadu kordi ning postitus sai palju kommentaare. Paljud Hambletoniga samas linnas elavad inimesed tahtsid ühes koos kindlaks teha, kas nad tunnevad ära naise, kellest postituses on juttu.
Sotsiaalmeedia on teatavasti kõikvõimas – ei kulunud kaua aega enne, kui võõras naine võttis Hambletoniga ühendust. «Ta vastas mulle, tema vastus on imetore,» rõõmustas Hambleton. Lokkis juustega naine on Naomi ja ta oli Hambletoni postitusest tõeliselt üllatunud. «Kui ilus postitus! Ma olen väga uhke, et olen enda teadmata kellegi elu niimoodi mõjutanud,» kirjutas naine.
Ta oli väga puudutatud sellest, et Hambleton jälgis naist nii pikka aega ning märkas muutusi tema perekonnas. «Ma olen seda teed kõndinud alates 2003. aastast koos oma koera Borisega, kes on nüüd 11 ja kelle jaoks on jalutuskäigud juba rasked. Mul on viis last, kes on kõik käinud samas eelkoolis, kaks väiksemat käivad seal siiani. Ma tunnen suurt uhkust (ja ka piinlikkust), et mind mainiti sellises postituses lihtsalt sellepärast, et ma jalutasin oma lastega kooli. Aastaid tundsin, et olen kui robotist lapsevanem,» kirjutas Naomi.
Ta lisab, et kõigil vanematel pole võimalik lastega nii palju aega veeta kui temal, ent usub, et just sellised väiksed hetked – näiteks koos kooli jalutamine – loovad pikaajalisi ja meeldejäävaid mälestusi. Kirja lõpus mainib ta, et see puudutas teda väga, et ta kellegi võõra elu muutis.