Kätlin Konstabel: kõik tülid toimuvad meie peres neljapäeviti kell kuus!

Foto: Phovoir / Scanpix

Ninanokkimine, ropendamine, komme juukseid kruttida, kaaslasele suvalisel hetkel nähvata – meil kõigil on halbu harjumusi. Edu pahadest harjumustest lahtisaamisel on aga raske tulema. Kui mõni meie halb komme lähedasi ikka väga häirib, siis nad vahel annavad teada. Niisama tuttavad ja kolleegid aga ei ütle, sest halbade asjade ütlemine (liiati veel isiklikul teemal) on väga ebamugav ja tundub olevat kindel viis läbisaamine teisega kehvaks ajada, piinlikkust tekitada. Seega me siis tihti lihtsalt märkame, et võib-olla mõned inimesed vaatavad meist eemale või ei taha meiega tegemist teha, põhjusest me aga aru ei saa. Ja ise küsida ... seda nagu ka ei julge.  

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Kui me aga juba teame, et meil on mingi halb komme – oleme kas ise märganud, on pereliikmed või head sõbrad julgenud öelda – siis tasuks muidugi midagi teha. Põhiline, millele tihti panustatakse, on lähenemine sõnapaariga «ei tohi!». Keelame ennast. Ei tohi juukseid näppida, ei tohi nähvata, ei tohi ropendada, ei tohi seda ja teist. Kahjuks selline asi enamasti ei toimi. Sellega on nagu kuulsa jääkarude katsega. Proovige viis minutit mitte mõelda jääkarule ja te näete, et muid mõtteid peale jääkarude suurt pähe ei tulegi. Põhjus lihtne: selleks, et jääkarumõtet eemale hoida ja eos lämmatada, peab ju meie mõistus tegema suurt tööd pähetikkuva mõtte tuvastamiseks. Kuna see kõik võtab tohutult energiat, siis meie «tahtejõu muskel» väsib. Karud on peas ja halb komme on veel elujõulisem kui enne.

Aga kui prooviks hoopis vastupidi? Ärgem võidelgem enam häiriva kombega, vaid ... tehkem temast teadlikult igapäevaelu osa.

Halb harjumus graafikusse!

Teil on harjumus, millel on teie elus selge roll olemas – see harjumus võiks aga olla hoopis vähem häiriv, kui seda planeerida. Küllap elukaaslane kodus rõõmustaks, kui ta teaks, et tema või lapse kasvatusküsimuste asjas tülitsetakse neljapäeva õhtuti kuuest kaheksani. Kõik oskavad rohkem valmistuda, olgu siis parimad sõnelemisnipid ja solvangud meelde tuletada või rahustava tee varud hilisemaks üle vaadata.

Kui tülisid on mitme pereliikme vahel, siis saab aga nädalapäevad ja teemad ära jagada, selle kõik ka kalenderplaani ja pereliiikmetele nähtavasse kohta kirja panna. Sama lugu on ka teiste pahade harjumustega. Kõigil oleks vähem piinlik, kui näiteks ninanokkimine või küünenahkade kakkumine jääb päevaaega, mil keegi kindlalt peale ei sattu – seega jällegi on mõistlik valmistuda.

Kuidas see kõlab? Veidralt? Arvate, et psühholoog on peast segi läinud – soovitab tülid ja ropendamise päevaplaani võtta? Aga oodake üks hetk, mõelge.

Kõiki mainitud käitumisi iseloomustab üks omadus – need on impulsiivsed. Me teeme neid automaatselt ja mõtlemata. Vahel on vallandajaks mingi väline stiimul, olgu sündmus või inimene. Nagu põlverefleksiga – haamrike kopsab ja jalg liigub. Keegi ütleb meile midagi, meie käratame vastu. Mõtet sinna vahele ei mahu. Aga tihti on põhjuseks ka sisemine ärevus ja pinge, mida me ise võib-olla ei tajugi ja millel otsest välist põhjust kohe ei paista.

Impulsiivse käitumisega toimetulekuks on seega kõige esimene samm üldse hakata selle «põlverefleksi» üle natuke mõtlema. Millal see võiks toimuda. Mis sündmused või inimesed on haamrikese rollis, mis hetkel meie enda ärevus tõuseb või väheneb. Kui me muutume teadlikumaks, siis me saame ka kaaluda mingi tegevuse plaani võtmist – ja planeerimine on impulsiivsuse vastand. Kui me mingit asja juba tõemeeli planeerime, ka selles mõttes, et üritame luua tingimused, mis välistaks probleemkäitumise muudel päeva- või nädalaaegadel, siis me oleme palju teadlikumad. Kui aga kui plaani ellu viima asume, siis saame aru, et võib-olla polegi halva kombe järele enam vajadust. Ühe katsetamisega ei pruugi õnnestumist tulla, aga ega miski saa ju selgeks ühekorraga – ikka on vaja harjutamist.

Muide, sellist planeerimist võiks soovitada ka poliitikutele. On ju aeg-ajalt kuulda kurtmisi, et see nähvas sellele ja too vihakõnetas toda ja nii inetu ja kas selle eest siis neile makstakse ja kuhu me jõudnud oleme. Sellest kõigest saab uudiseid, aga need pole just need uudised, mis kajastaks Eesti elu sisulisi ja olulisi probleeme.

Teeks aga vahelduseks nii, et näiteks arutelusaadete eel pannakse paika – täna ütleb poliitik X poliitikule Y isikliku märkuse tema silmavärvi kohta, poliitik Z ründab kümme minutit hiljem rumalate sõnadega poliitik W päritolu. Siis teavad kõik valmis olla, saadet pannakse kajastama just õiged ajakirjanikud (lisaks ka silmavärvi, päritolu ja muu vajaliku eksperdid). Imelikuna tunduva lahmimise asemel professionaalne, läbikaalutud tegutsemine igal tasandil. Olgu tulemiks supervärvikas arutelu või hoopis viisakas ja lugupidav – rahval on huvitavam igal juhul.