Kedrid – moekad pahkluusoojendajad

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Heli Kiverik

Aegu tagasi kaunistasid ja kaitsesid daamide õrnu jalgu nahast valmistatud kedrid. Tänasesse päeva, mil kudumid väga moes, sobivad hästi ka kootud või villasallist valmistatud romantilised pahkluusoojendajad, kirjutab ajakiri Käsitöö oma talvenumbris.

Käsitööharrastajad Heli Kiverik ja Ira Sergejeva pakuvad ajakirjas Käsitöö välja ideid ja juhendi, kuidas ise valmistada endale moekad ja soojad kedrid. Kaunid ja soojad aksessuaarid võib endale ise kududa või siis ümber töödelda mõnest kudumist, mis pole enam kasutusel.

Esimeste kedride idee tekkiski Heli Kiverikul seoses taaskasutusega. Ajakirjas Käsitöö esitletud kaunikoelised kedrid, mida lihtne ka ise kududa, on tema sõnul tehtud vanast villasest sallist. «Samuti saab kasutada vanunud ja moest läinud kampsuneid, miks mitte ka mütse,» soovitas Kiverik.

Kaunistamisel piiranguks vaid ilumeel

Kõige lihtsam ongi kedrid Kiveriku sõnul sobivas suuruses välja lõigata, servad tugevdada ja kaunistada heegeldades või pitside-paeltega, õmblustööd võib kõik teha käsitsi. «Kui tegu on väga lõdvalt kootud salliga, siis soovitan seda pesumasinas pesta 40-kraadise tavarežiimiga, nii vanub sall kergelt,» jagas kedride meister materjali ettevalmistamiseks lisanõu.

Eriti kauniks ja naiselikuks teevad kedrid kanna taga asetsev nööpkinnis ja lihtne heegelpitsirida koos kroogitud tülliga. Talla alt läbi käiv ja mõlemalt küljelt kinnitatud heegelpael võimaldab kedrid jalga tõmmaga ka üle kinga, hoides need kindlalt paigal. Pael võib olla aga ka lihtsalt tugevam villane või puuvillane pael ning kinnituse võib teha ka (kunst)nahast.

Nööpe peab Kiverik kõige olulisemaks ja need peaksid olema tema soovitusel väikesed ning soovitatavalt «kannaga». Nii ei pea vaeva nägema eraldi nööpaukude tegemisega, sest sellised pisikesed nööbid mahuvad ka niisama kudumi pinnast läbi.

Ehkki nutikal toimetamisel ei ole kudumis- ja heegeldamisoskus Heli Kiveriku hinnangul üldse vajalikud, võib soojad aksessuaarid ka ise kududa. Kaunistamisel on ainsaks piiranguks ilumeel.

Kedride kudumisõpetus

Järgnevalt jagame ajakirjas Käsitöö avaldatud kedride kudumisõpetust suurustele M ja L.

Vaja läheb:

  • 50 g meelepärast keskmise jämedusega mohäärlõnga, näiteks Novita Rose Mohair või Novita Princess Mohair,
  • äärepitsile 25 g Lane Cervinia lõnga Capinera,
  • vardaid nr 3,5,
  • heegelnõela nr 3,
  • 5 väikest nööpi

Töö käik:

Loo varrastele 25/30 silmust ja koo 10 rida silmuseliste servadega parempidises või pärlkoes (vaheldumisi 1 pahempidi silmus ja 1 parempidi silmus, tagasireal vastupidi) pinda. Järgnevalt kasvata parempoolses servas igal teisel real juurde viiel korral üks silmus juurde.

28./31. real märgi keskjoon ja koo peegelpildis teine pool, kahandades ühtlaselt viis silmust, mis enne sai juurde kasvatatud. Kui kootud 56/62 rida, koo silmused maha.

Servad äärista heegeläärisega. Ülemisse ja alumisse serva võib koos serva üleheegeldamisega kinnitada ka pisikestesse voltidesse sätitud tülliriba. Teine võimalus on samadesse ääresilmustesse esimese pitsirea taha heegeldada teine, kõrgem pitsirida.

Õmble nööbid taha keskjoonele. Kedrid püsivad hästi jalas just tänu talla alt läbi käivale paelale. Heegelda nelja õhksilmusesse neli ühekordset sammast ning jätka edasi-tagasiridadena, kuni on valmis 10-12 sentimeetri pikkune pael. Kinnita pael ääre külge. Peida lõngaotsad, auruta kergelt.

Vaata lisaks samal teemal Heli Kiveriku blogist: villatee.blogspot.com/search/label/kedrid

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles