/nginx/o/2015/09/25/4524149t1h1844.jpg)
Mulle meeldib siin Kesk-Euroopas šokeerida inimesi, kes kurdavad külma ilma üle, teatega, et meil Eestis on praegu 20 miinuskraadi ja paks lumi! Seepeale küsitakse tavaliselt, kuidas te sellises külmas hakkama saate ja mismoodi seal on üldse võimalik elada. Toon siis välja külma kliima plussid – näiteks võib seda võtta justkui külmkapis elamist ehk säilid kaua noore ja värskena. Mõni vanem inimene vastab selle peale, et kunagi olid ka Kesk-Euroopas sellised talved, aga see oli ikka väga ammu...
Me kõik teame ütlemist, et pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus. Põhjamaalastena oleme üldiselt hästi varustatud nii kinnaste, mütside kui ka korraliku jopega. Kahekümnekraadises külmas kelgutama või suusatama minek tundub olevat suurepärane mõte, ja ka beebid lükatakse enesestmõistetavalt õue lõunauinakut tegema, sest värskes õhus magab ju paremini.
Brüsselis on kombed hoopis teised. Kui mu laps käis lasteaias, siis olin üllatunud, et nii kui tibake vihma tuli, lapsed õue ei läinud. Eestis poleks see mõeldav. Kui halva ilmaga panin lapsele lasteaeda kombinesooni selga, tulid kõik kasvatajad uudistama – et kuidas selga käib ja mis asi see üldse on. Korra rõõmustasin mänguväljakul teist kombinesoonis ja helkuriga varustatud last nähes, et ikka tuntakse seda riideeset siin, siis aga tuli lapse ema minu juurde ja ütles selges eesti keeles «Tere!».
Kesk-Euroopas elades kipun aga minagi märkamatult üle võtma siinseid kombeid ja riietumistavasid. Esimesel aastal olid mul siin kaasas paksud saapad ja jope, aga kordagi ei läinud nii külmaks, et neid oleks vaja olnud. Tõin siis asjad tagasi Eestisse, see aga tähendas, et kui sel aastal sadas ühel hommikul lörtsi, silkasin minagi oma põhjamaisele taustale vaatamata lahtiste kingadega lörtsi sees nagu üks tavaline talvisest ilmast hämmeldunud keskeurooplane.
Kui mu laps kooli läks, tegid mulle alguses nalja sealt tulevad kirjad, mis kirjeldasid võimaliku lume või külmaga saabuvat eriolukorda. Kas tõesti on napp lumekirme midagi nii hullu, et koolibuss ei sõida, lastele lõpetatakse sooja lõuna andmine ja hullemal juhul jääb kool sootuks ära? Tundub nagu ülereageerimine. Samas hakkan neid tasapisi mõistma, sest lumi ja külm on siin tõepoolest midagi erakordset ning teistsugune olukord tekitab ikka hirmu ja segadust.
Kuid isegi kui sellise ilmastikunähtuse nagu lumi erakorralisust võib mõista, siis alla kümne kraadi langevat temperatuuri, mis minu jaoks on kinnaste kättepanemise kriteeriumiks, tuleb ju ikka ette. Seetõttu ei väsi ma mänguväljakul imestamast väikeste laste riietuse üle. Minul on soe müts peas ja kindad käes, aga ikka on tiba külm. Lapsed on aga ilma mütsita, sallita, kinnasteta, käed külmast punased ja joped eest lahti, kuid nende vanemad tunduvad pealtnäha üsna soojalt riides olevat. On see mingi kummaline kokkulepe laste karastamise osas või mängus mingid muud põhjused, pole ma seniajani aru saanud. Ühel nullilähedase temperatuuriga päeval nägime mänguväljakul pisikest beebit, kes roomas liiva peal, kõht paljas, ilma mütsi, saabaste ja kinnasteta. Minu nelja-aastane poeg vaatas, ohkas kurvalt: «See beebi jääb küll haigeks…»
Ometi tundub mulle, et lapsed on siin tervemad kui Eestis, kus nad on korralikult riides ja viibivad palju õues. Eelmisel aastal, mis oli meie peres ühtlasi esimene lasteaia-aasta, kui tavapäraselt peaks olema suur vastuvõtlikkus viirustele ja haigustele, puudus mu laps tervise tõttu vaid kahel päeval. Mine sa võta kinni, mis õigem on.
Igal juhul on mul hea meel, et kodus Eestis võime me külmaga lumes hullata. Seega nautigem talvesid, kuni kliimasoojenemine neid veel annab.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/15/7408223t1h7242.jpg)