Kuidas pirtsakat last sööma saada?

Foto: SCANPIX

Miks lapsed söögi suhtes valivaks muutuvad ja samas kõike muud endale suhu pistavad? Järgmiseks kirtsutavad nad nina ka lemmikuma näksi peale.
 

Süüdistada võib selles evolutsiooni. Lapsepõlve söömisharjumuste arengu spetsialist Lucy Cooke sõnul hakkavad lapsed nelja kuni kuue kuu vanuselt avastama uusi kogemusi ning proovivad pea kõiki toite, kirjutas LiveScience.com.

Vähemalt teoorias on kõik beebile pakutav, tulnud tema ema või teiste hooldajate poolt ning paistab seega ohutu. Kuid ühel hetkel, kui beebi õpib kõndima, võib ta hakata varem hinnatud köögivilju vihkama. Cooke sõnul tuleb see loomulikust kaitsemehhanismist, mis tõenäoliselt hoiab paljusid pisipõnne elus, kui nad üksipäini mürgise toidu otsa satuvad.

Arengu normaalne osa, valiv söömine, peaks kaduma hakkama pärast lapse viiendat eluaastat. Cooke märkis, et lapsevanemad saavad protsessile mitmeti kaasa aidata.

Mida teha?

Erinevad uuringud on näidanud, et mida rohkem lapsed toiduga kokku puutuvad, seda suurema tõenäosusega neile see meeldib. Toidu suhtes kriitiliste laste valik on lihtne – tuttav paistab maitsvana.

Cooke soovitas lastele võimalikult palju erinevaid toite tutvustada alates neljandast kuust, kuni teise eluaastani. Selleks ajaks, kui nad valivaks muutuvad, on nad rohkemaid sööke tundma õppinud.

Spetsialist soovitas veel «maagilise kümne» nippi. Paljud vanemad loobuvad mõne toidu lapsele pakkumisest pärast kaht-kolme korda, eeldades, et laps seda ei salli. Cooki sõnul ei kiidagi laps miskit heaks enne, kui seda vähemalt kümme korda proovinud ei ole.

Pereterapeut Ellyn Satteri sõnul huvituvad lapsed toidust, kui nende vanemad seda teevad. Kui toiduga seotud tegevusi kogu perega ette võtta, võivad lapsed õppida uusi sööke hindama ning isegi mõnda proovida.

Söögiaegadel peaks tema sõnul laual mitmekesine valik olema. Kui laps ühe õhtu jooksul leivast mõned ampsud võtab, tutvub ta siiski liha ja juurviljadega.

Mida vältida?

Satteri sõnul võivad mõned levinud toitmise vead vanemate poolt suurendada lapse loomulikku valivust. Kindlasti ei tohiks last sööma sundida. Kui võsuke teeb uue toidu peale nägusid või pöörab pea ära, ei tohiks talle söömist peale suruda. Satteri sõnul ei maksa tema reaktsiooni üldse kommenteerida, vaid proovida teine kord.

Halb mõte on ka toiduga tasustamine. Näiteks: «Kui brokoli lõpuni sööd, saad hiljem jäätist.» See tõstab magustoitude hindamist ning jätab mulje, et toit, mida lapsel süüa palutakse, peab tõsiselt halb olema, märkis Cook.

Samuti tuleks vältida lapse kapriisidele järgi andmist ning kõik toidud tema valida jätta. Cooke sõnul tuleb lastele siiski korralikku toitumist õpetada. Eelkõige ei tohiks pere pisematele mõista anda, et nende jaoks on eraldi laste toidud. Selle asemel peaks lapse kutsuma vanemate toite proovima – söögi jagamine on üks perekonnaks olemise viise, selgitas Satter. Cooke märkis, et kahe aastane laps saab juba süüa kõike, mis täiskasvanudki.

Laps suudab iseseisvalt hinnata, millal ta isu täis saab. Paludes pidevalt neil taldrik tühjaks süüa, võib komme neile külge jäädagi. Arvestades portsionite hiiglaslikku suurust paljudes tänapäeva söögikohtades, võib see neile ohtlikuks saada.