/nginx/o/2016/01/18/4883429t1hc9f1.jpg)
Kuigi sport on tervisele kasulik, selgub erinevatest uuringutest, et aktiivse eluviisiga inimesed kuuluvad söömishäirete riskigruppi. Nii profi- kui harrastussportlastel esineb söömishäireid rohkem kui elanikkonnas üldiselt.
Jahmatav tõde: spordiga tegelevatel inimestel esineb tavalisest enam söömishäireid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tippsportlaste seas tehtud uurimuste kohaselt esineb anoreksiat 1,3 protsendil tippsportlastest ning buliimia vastav protsent on 8 (läänemaailmas on tavainimestel see protsent 2), kirjutab liigume.ee.
Veelgi hirmutavamaid tulemusi on andnud üliõpilassportlastega tehtud uurimused, mille kohaselt esineb atüüpilist anoreksiat või buliimiat koguni 60 protsendil.
Söömishäirete riskirühma kuuluvad ka teatud liikumis- ja spordialasid harrastavad noored. Sport ja liikumine otseselt söömishäireid ei põhjusta. Samas kaasnevad teatud aladega (näiteks võimlemine, uisutamine, mitmed jooksualad) ranged nõudmised välimusele, mis suurendavad söömishäirete esinemise tõenäosust. Sageli unustatakse tõsiasi, et oma alal arenemiseks on vaja süüa, piisavalt puhata ning normaalkaalus püsida.
Anoreksia ja buliima algavad tavaliselt 10-25 aasta vanuses. Nende haiguste algus üle 25-aastastel on harv. Meeste hulgas esineb neid söömishäireid umbes kümme korda harvem.