/nginx/o/2016/01/14/4873845t1h9f91.jpg)
Suusatama, uisutama, lastega kelgutama, koeraga õue hullama – valge kohev lumi on kohal! Tundub tõesti, et ilmataat tunneb süümepiinu ja pakub nüüd viimaste nigelate talvede kompenseerimiseks kogu lume, mis tal on varrukast puistata.
Heili Klandorf: Kuidas ma mõra sain
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, eks lumel ja jääl ole ka pimedam pool. Nii ei oska minagi taevast sadavat õnne täiel rinnal nautida, sest ikka meenub, et kui olin umbes üheksane, tuli mulle ühel päeval «hea» idee katsetada mäest laskumist pikkade, peenikeste ja absoluutselt mitte selleks otstarbeks mõeldud suuskadega. Tänaseni käib judin seest läbi, kui meenutan seda kiirust, hoogu ja hirmu, mis mind valdas, kui pidin poole mäe peal tõdema, et polnud vist kõige targem mõte ... Viskasin end pikali, suusad käisid risti-rästi, ja kui ausalt öeldes enam ei mäletagi, kas sain mõra pöidlasse või varbasse.
Siiski, siiski, suusamäele kipun ikka – küll mitte suusatama, vaid mõnusat soojendavat jooki, teiste suusahoogu ning imeilusaid talviseid vaateid nautima. Kelgule ma ei istu, aga lapsele kelku mäest üles vedama olen valmis iga kell. Ka nii võib talverõõmustada!