/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2016/01/08/4859153t1hba14.jpg)
Anatoli Ein on tuntud kui telekanali 3+ saatejuht, paljude vene staaride muusikavideote stilist, ent ka kui üks moebrändi Cube loojaid. Läinud aasta tähistas Cube’ile olulist verstaposti, sest seda sai kaeda isegi Londoni moenädalal.
Stiiline Anatoli Ein
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anatoli Ein on sündinud 1983. aastal Murmanskis ja oli Eestisse tulles vaid poolteiseaastane: «Loomulikult on minu kodumaa Eesti, ja seda mitte ainult sõnades,» ütleb ta.
Lõpetanud Euroülikoolis disaini eriala eksternina, õppis Anatoli seda ka rakenduskunsti kõrgemas erakoolis.
«Stilistika kuulub samuti disaini alla, sest sel erialal on põhilisteks aineteks värvusõpetus, skulptuur ja kompositsioon,» selgitab ta. Kui Eestis peab vaat et iga teine meikar või juuksur end stilistiks ning ametinimetus seetõttu hirmutavalt devalveerunud, on Anatolil vaieldamatult põhjust end stilistiks nimetada. Ometi nendib ta, et koolides võib õppida pikki aastaid, ent kui puudub kaasasündinud hea maitse tunnetus, pole koolipingis nühitud ajast mingit kasu.
«Ehkki seda on paha enda kohta öelda, aga mulle tundub, et minul on maitset,» mainib Anatoli. Mitte mingil juhul ei taha ta korrutada nagu mõni popmuusik, et on andeka inimesena tatsanud lavalaudadel juba kolmeaastasest peale. «Mäletan vaid seda, et kui esimeses klassis pidi kandma sinist koolivormi, tahtsin mina esimesel septembril ruudulist ülikonda.»
Kooliaastatesse jäävad ka muusikaõpingud, meenutab Anatoli. Sel ajal, kui teised poisid tegid sporti ja tagusid vutti, eelistas väike Tolik klaverimängu harjutada. Keegi teda selleks ei sundinud ja esimese aastaga läbis noormees lausa kaks muusikaklassi. Praegugi sõrmitseb ta vahel kodus klahvpilli, sest prantsuse helilooja Francis Lai teosed on kuidagi eriti hingelähedased.
«Laulma pole ma veel hakanud, aga kes teab – show-bisnises töötades võib igasuguseid üllatusi oodata,» naerab Anatoli.
Mida teeb stilist
Esimesed kliendid, keda Anatoli hakkas stiilselt riietama, tekkisid otsekui iseenesest oma tuttavate seast. Suust suhu leviv reklaam on alati parim ja soovijatest pole puudust juba ammu.
Järgnes väikeste (näiteks Fashion Express, Style Express jt), siis juba suuremate moedemonstratsioonide (Soirée) korraldamine – toona lõpetas väikeses Eestis moekunstniku eriala uskumatult suur hulk noori, kel polnud oma loomingut kusagil näidata. Kõvasti aitasid sündmuste tuntusele kaasa jäädvustused klantsajakirjades; toona tarbiti ju suuremas osas trüki-, mitte netimeediat.
«Kui sul on show’l viis disainerit ja igaühelt kolm komplekti, siis on selge, et seda ei saa esitleda nagu vinegretti, vaid tuleb panna paika stiilipõhimõtted. Et modellid sobiksid omavahel kas või soengute, meigi ja lavalise kõnnaku kaudu, et valitaks sobiv muusika – just muusika on show’ äärmiselt oluline komponent,» räägib Anatoli. «Võid näidata ülihuvitavat moodi, aga kui muusika vaatajat ei köida, ei puuduta see teda karvavõrdki. Kõik kokku moodustabki ühtse stiili.»
Olgu lisatud, et Anatoli tunneb ka meikimise saladusi, olles läbinud asjakohase koolituse Katrin Sangla juures.
Televisioon ja kino
Ajaga on Anatoli Eini haare aina laienenud. Kui Venemaa Esimene kanal poolteist aastat Eestis telesarja «Pärast kooli» salvestas, oli just tema see, kes asus pärast Moskvas näitlejatega kohtumist neile sobivat garderoobi valima ja hankima.
«Ma ei osanud ettegi kujutada, et sellised kuulsused hakkavad kaasa lööma,» ütleb mees ja tunnistab, et kui oleks seda varem teadnud, tekkinuks ehk isegi psühholoogiline tõrge.
Keeruliseks tegi töö aga hoopis tõik, et sarjas polnud konkreetset ajastut, lisaks toimus see abstraktses N linnas. Pluss öised võtted, sest just siis oli Viimsi kool õpilastest tühi. Vaja oli silmas pidada, et kui koolimajja sisenemist filmiti septembris ja majas toimuvat sündmustiku arengut hoopis talvel, siis kasutataks täpselt samasugust riietust ja piinlikult täpselt samu aksessuaare nagu tol septembripäevalgi.
Kostüümide hankimiseks läksid loosi kõik võimalused, alates taaskasutuspoodidest kuni karnevalikaupade kauplusteni välja. Kogemus, mille Anatoli sarja võtetest sai, on hindamatu.
Polnud siis ime, et tuntud Vene filmirežissöör Stanislav Govoruhhin kutsus teda aasta eest mängufilmi «Imelise ajastu lõpp» Tallinnas peetud võtetele appi.
Mustvalge filmi tegemine nõudis sootuks teistsugust lähenemist, on ju näiteks rohelisel mustvalges pildis mitu varjundit. Oluline oli ka teada, et kindlasti ei tohi kasutada süsimusta või lumivalget kostüümi. «Imelise ajastu lõpus» oli teada ka aeg: läinud sajandi kuuekümnendad. Ei tohtinud eksida kas või seeliku pikkuses ega unustada, et triiksärgi all kanti toona maikat.
Oluline on inimesetundmine
Tähtis osa Anatoli Eini igapäevatöös on ka muusikavideote stilistika. On ju teada, et paljud Venemaa artistid salvestavad neid just Tallinnas režissöör Hindrek Maasikuga. Võtame või lauljannad Slava, Tanja Terjošina, Julia Beretta, laulja Dmitri Malikovi, ansamblid Band’Eros, Diskoteka Avarija, Kazaky… Või siis 90ndate täht Haddaway Saksamaalt.
«Staaridega koostööd tehes peab eeskätt silmas pidama nende iseloomu,» teab Anatoli. «Esmajärjekorras tuleb olla hea psühholoog ning kasutada tema stiili luues midagi, mis talle kindlasti meeldib. Samas on igas klipis oma lugu, mida jutustatakse, aga ka pildistiil, ning seetõttu tuleb valida artistile midagi, mis ühtiks üldisega. Ühel lauljannal näiteks oli väga suur jalanumber. Eestist polnud kuidagi võimalik leida tema nõutud kaubamärgi jalavarju ning seetõttu tuli see sujuvalt asendada millegi sarnasega. Tihti tuleb tähtedele selgitada sedagi, et kuningakroon ja teksad on eraldi võttes kenad, aga kokku need ei sobi.
Ka meie Tanja Mihhailova stilistika on mitu korda loonud just Anatoli.
Telekanali 3+ hommikusse moesaatesse «Modnoje utro» kutsuti Anatolit esmalt stilistiks, kuid endale ootamatult pisteti ta hoopis kaamera ette. Nüüd pole ta saatejuhina kajastanud mitte ainult kohaliku moetööstuse saavutusi, vaid väisanud isegi Eurovisiooni lauluvõistlust ja Singapuri ning teinud reportaaže Riia, Bangkoki ja Londoni moenädalatelt.
/nginx/o/2016/01/08/4859161t1hb220.jpg)
Eneseväljendus tandemina
Londonis esitles Anatoli koos Svetlana Agurejevaga ka nende ühist brändi Cube.
«Meie iseloomud sobivad,» selgitab Anatoli ühisloomingu alust. Kui tema ise eelistab eelkõige klassikalist joont, siis Svetlana armastab eksperimenteerida – mõneti geomeetriline ja minimalistlik Cube ongi nende sümbioos.
«Me ei taha olla teistele brändidele konkurendid. Tahame lihtsalt esitleda oma nägemust moekast rõivast,» täpsustab ta. Peakunstnikuks nimetab Anatoli siiski Svetat, kes õmbleb ka kõik Cube’i kollektsioonid isiklikult valmis. Mis samuti oluline: kõiki brändi rõivaesemeid annab omavahel kokku sobitada ning kleite võib kanda isegi ümberpööratuna.
Londoni moenädalal osalema igaüks juba ei satu. Cube’il läks õnneks tänu sellele, et Anatoli väisas üritust ka aasta eest ning teadis, et kui saadad kollektsioonist promofotod ja kaaskirja brändi olemusest, võidki osutuda väljavalituks. «Londonis peetakse Baltikumi ja Skandinaaviat põnevateks paikadeks, kus viljeldakse huvitavaid stiile, ja nii meid sinna kutsutigi.»
Tagasiside oli igati positiivne, isegi Ameerika Ühendriikidest sai tandem ettepaneku koostööks. Võib-olla kasvab sellest välja midagi suuremat, eks seda näitab aeg.
«Meie eesmärk pole müüa palju ja kõigile, teenida tohutult raha. Ausõna, elust tuleb ju rõõmu tunda. Oluline on olla tööst meeldivas sõltuvuses,» rõhutab Anatoli Ein.
/nginx/o/2016/01/08/4859165t1hc0f7.jpg)
/nginx/o/2016/01/08/4859167t1h346e.jpg)
/nginx/o/2016/01/08/4859169t1h6e83.jpg)