/nginx/o/2015/12/30/4839155t1h7fb3.jpg)
Sina ja Mina Perekeskus tutvustab neljaosalises artiklite seerias lapse arengut. Teises osas selgitab pereterapeut Marge Vainre, millised on 3-6-aastase lapse tavapärased arengut puudutavad müüdid, millised on olulisemad arengulised iseärasused ning toob ära ka konkreetsed nõuanded lapsevanematele, kuidas selles vanuses lapse arengut toetada.
Müüdid
- Laps peab suutma teistega oma asju jagada.
Lapse mina on veel habras, empaatiatunne alles arenemas ja sotsiaalsed normid kujunemas.
- Laps ei tohi selles vanuses olla vihane ja agressiivne.
3-5-aastane kogeb intensiivseid ja vastuolulisi tundeid ning nende turvaline väljendamine on vajalik, et suuta nendega toime tulla.
- Kui vaja, tuleb karistada, et laps õpiks oma tundeid kontrollima.
Karistused ja ranged keelud-käsud kujundavad lapses süü- ja häbitunnet ning pärsivad iseseisvumist ja tunnetega toimetulekut.
- Kui laps on nõudlik ja trotslik, kasvab temast egoist ja türann.
On eakohane väljendada oma tahtmisi ja tahta kontrollida enda ümber toimivat, see tugevdab ise-tunnet ja annab enesekindlust.
- Laps peab suutma taluda kaotusi mängus ilma nutu ja raevuta.
Teravnenud õiglustunne ja kriitikameel toob kaasa ka intensiivsed tunded, nende kogemine on loomulik ja vajalik.
- Tähelepanuvajadusele pole mõtet reageerida, see vaid innustab manipuleerima.
Laps vajab tähelepanu igas vanuses, tema saavutused ja tunnustus kujundab tugevat ise-tunnet, algatusvõimet ja enese väärtustamist. Kui tähelepanu ja tagasiside on ebapiisav, saab laps signaali, et ta pole oluline, temaga on midagi valesti, ta ei meeldi vanematele või ta on halb ning püüab tulevikus hankida tähelepanu iga hinna eest ja valimata vahendeid.
- Laps valetab ja mõtleb asju välja, et saada tähelepanu.
Kuni 5. eluaastani on lapse mõttemaailmas piir kujutluste ja tegelikkuse vahel hägune ja ebaselge.
- Mõlemad vanemad peavad olema lapsele sama kallid.
On tavapärane ja loomulik, et laps sobib ühe vanemaga paremini, on emotsionaalselt lähedasem ja et suhe teise vanemaga võib olla laetud vastakate tunnete ja reaktsioonidega. Vastuoluliste tunnete möll on omane Oidipaalsele etapile, mis möödub tasapisi 6. eluaastal.
/nginx/o/2012/06/13/1164636t1h6950.jpg)
Uudishimu ja algatusvõime või süü- ja häbitunne
Kui lapse esimesed kolm eluaastat on kõige olulisemad baasturvalisuse kujunemisel, alus pannakse kiindumussuhte mustrile ning selle mõju kandub täiskasvanuikka, siis järgmised kolm aastat on proovikiviks iseseisvuse kujunemisel ja ümbritsevaga toimetulekul.
Eric E. Erikson, kes on uurinud lapse arengu sotsiaalpsühholoogilisi aspekte, nimetab perioodi 3.-6. eluaastani mängueaks, mil laps on väga liikuv ja uudishimulik. Kui laps saab end proovile panna, katsetada uusi asju, säilib uudishimu ja initsiatiiv ka järgmistes arenguetappides.
Ülemäära keelamiste ja karistamiste tulemusena võib aga lapse sagedasele hirmutundele kaasneda püsivama iseloomuga süü- ja häbitunne, saates lapse eneseteadvust ka hilisemates arenguetappides ning pärssides lapse iseseisvumispüüdlusi, huvi maailma vastu ja algatusvõimet. Ranged keelud-käsud tekitavad lapses trotsi ja agressiivsust vanemate vastu.
Hästiarenenud kolmeaastane on uudishimulik, aktiivne ja väsimatu küsija. Talle on omane trotslikkus, soov esineda ja tähelepanu saada.
Tugevad ja vastuolulised tunded
Tugevate tunnete kogemine ja nende muutlikkus on selles vanuses lastele omane. Samal ajal aga nähakse maailma must-valgena. 3-4-aastase jaoks on asjad kas head või halvad. Nii on ka inimestega, mistõttu on tal raske taluda ka endas vastuolulisi tundeid samaaegselt.
Piirangud, keelud, kõikvõimsuse kaotus ajab marru, enda agressiivsus aga hirmutab, kaasnev häbitunne ehmatab. Eriti keeruline on taluda lapsel oma vastakaid tundeid, agressiivsust ja armastust kõige olulisemate inimeste vastu. Seetõttu vajatakse eriti sel perioodil mõistvaid, kannatlikke vanemaid, et oma tunnetega toime tulla. Toimetuleku eelduseks on kõige lähedasemate inimeste kättesaadavus ja ligipääsetavus.
/nginx/o/2015/12/30/4839151t1h90d5.jpg)
Mängul on eriline roll
Mängudel ja mängimisel on kuni murdeikka jõudmiseni suur ja eriline roll. Väike laps mängib enamasti üksi oma fantaasiamänge, sotsiaalne aspekt ja rõõm teiste osalemisest lisandub hiljem. Mängides saab laps osa võtta täiskasvanute maailmast, teha neid asju, mida nemadki, elada läbi ja käsitleb üksindust, igatsust, kõikvõimsust, erinevaid kujutlusi, õppida reegleid järgima ja neid ka ise looma, taluma kaotusi. Näiteks on 5-aastase lapse jaoks on mängudes reeglitest kinnipidamine väga oluline, kriitikale ja õiglustunde riivamisele reageerib üliemotsionaalselt.
Mida suuremat turvalisust laps kogeb, seda rohkem ta kaldub fantaasiamängudele. Rollimängud on sellele eale omased, inspiratsiooni saadakse muljetest päriselus ja teisi jälgides. Olla keegi teine mängult või nalja pärast eeldab stabiilset isetunnet ja küpsust. Kui lapsel on sageli põhjust kurta, et tal on igav ja ta ei oska omaette mängida, midagi ise algatada, siis võib olla tegemist teda ümbritseva maailma ühekülgsusega, vähese kaasatusega päris elus toimuvasse või ebakindluse ja ärevusega. Et mäng saaks täita oma olulist arengulist ülesannet lapse elus, vajab laps mitmekesist ja turvalist keskkonda, ühiseid ettevõtmisi ja arutelusid. Kasu võib olla lapse päevakava ja tegevuste ülevaatamisest.
/nginx/o/2015/12/30/4839145t1h23ef.jpg)
Kujutlusel ja tegelikkusel pole selget vahet
3-4-aastane laps elab maagilises maailmas. Tal on raske mõista, et mõtted ja teod ei ole üks ja seesama. Lapse maailmas puuduvad selged ja kindlad piirid võimaliku ja võimatu vahel. Soov võib täituda, kui seda väga tahta.
Laps võib mõelda, et tema mõtted saavad teoks või et teised teavad, mis tal meeltes mõlgub. See omakorda võib tekitada hirmu ja ärevust, aga ka kättemaksuhirmu, kui ta näiteks kas või korra on soovinud väikevenna surma. Seetõttu võib laps väga tõeselt karta ka, et isa või ema lahutasid seetõttu, et ta ei kuulanud sõna.
Selles vanuses on normaalne karta pimedust ja tonte, enda väljamõeldisi ja muinasjututegelasi. Lapse arengule ei tule kasuks, kui püüda need hirmud kiiresti ära võtta, loogiliselt ära seletada või iga hinna eest maha rahustada. Lapsele võib olla vajalik kogeda mõõdukas koguses hirme, et suuta toime tulla üleminekuga sisemistelt hirmudelt nende väljapoole suunamisega. Oluline on olla lihtsalt olemas, kui laps seda vajab, võimaldada tal oma kujutlusi ja hirme väljendada, neid mitte tühistada ega last araks tembeldada.
Lapse fantaasiamaailm on sageli vägagi rikkalik ja piirid reaalsusega hägusad, et ta usub siiralt, et kujutlused saavad teoks või see, mida unistas ja mõtles, osutub tõeks. Seetõttu tuleks täiskasvanutel olla ettevaatlik lapse süüdistamisega valetamises, kui ta teatab, et naabripoiss suri ära või et tema isa on Aafrikas.
/nginx/o/2014/12/02/3573849t1hc135.jpg)
Tärkab huvi sugude erinevuste vastu
Lisaks mängueale ja järjest suuremale iseseisvumisele, on 3.-6. eluaasta oluline periood ka soolise identiteedi kujunemisel. Laps esitab küsimusi, kuidas ma sündisin või kus ma enne olin, kui mind veel polnud. Kehaosad, eelkõige välised, pakuvad suurt huvi, tärkab huvi sugupoolte erinevuste vastu, tavapärased on arstimängud ja näidatakse ka üksteisele oma suguelundeid.
Järjest enam võrdlevad tüdrukud end emaga, poisid isaga. 4-5-aastaselt on loomulik kiinduda vastassoost vanemasse («kui saan suureks võtan emme naiseks») ja rivaalitseda samast soost vanemaga. Kui poiss märkab, et jääb võrdluses isale alla, võib ta tunda end puudulikuna. Seda perioodi on nimetatud Oidipaalseks arenguperioodiks, mis on täis armukadedust, ärevust, süütunnet, ja kättemaksuhirmu. Vanemad kohtavad intensiivseid ja seletamatuid tundepuhanguid.
Areneva «minaga» kaasneb ka tugevnev seksuaalsus ning kujutlus sellest, et vanematel on midagi, milles laps ei pääse osalema. Segunevad huvi, erutus, ilmajäetuse tunne. Teadmatust täidab fantaasia. Hääled magamistoast võivad olla hirmutavad ja põnevad ühtaegu. Juba omaette maganud laps hakkab kurtma, et ei taha üks magama jääda ja kipub üsna tungivalt vanemate voodisse.
Oidipaalne arenguetapp ei lõpe järsku, vaid taandub järk-järgult umbes 6. eluaasta paiku. Armastus eelkõige samast soost vanema vastu loob hea aluse rahutoovale samastumisele. Lisaks heale kontaktile mõlemast soost vanemaga, aitab vanemate omavaheline hea suhe rahunemisele kaasa ja jääb lapsele ahvatlevaks eesmärgiks, milleni püüelda.
/nginx/o/2015/12/30/4839171t1h7864.jpg)
Lasteaiavalmidus ja sotsialiseerimine
Lapsed, kellel on juba enne 3. eluaastat grupis olemise kogemus, on ka vilunumad lasteaias teistega koosolemisel. Kuid isegi kui laps omandab uued reeglid, sh oma järjekorra ootamine, teistega asjade jagamine, sageli ka tugevama õigusega arvestamine, siis ei pruugi sama kogemus kanduda teistesse olukordadesse. On tavapärane, et väljaspool lasteaeda võib laps siiski keelduda näiteks oma mänguasjade või maiustuste jagamisest ja olla kannatamatu, kui ei saa oma tahtmisi. Samuti ei pruugi grupis olemine tähendada automaatselt empaatiavõime tärkamist ja sotsiaalsuse stimuleerivat mõju. Teiste lastega koos mängimise eelistamine ja selle rikastav mõju võib saabuda alles 5. eluaastal.
Eelkooliealine laps on uute tutvuste suhtes tavaliselt avatud ja huvitatud. Talle meeldib kuulda uusi asju, mängida uusi mänge, talle meeldivad ka erinevad rutiinid. Lapse kooliküpsusest saab aimu ka selle põhjal, kas ta ilmutab püsivat soovi õppida uusi asju, suudab olla emast eemal ja näitab rõõmu tema tagasisaabumisel, oskab vahet teha erinevatel rutiinidel kodus ja lasteaias, suudab neid järgida ja saada aru, mida temalt oodatakse.
5-6-aastane laps sõltub üha vähem vanemate kohalolust, et suuta ise käituda nagu peab. Vanemate hääl muutub sisemiseks. See arenguetapp on hästi läbitud siis, kui iseloomu jääb algatusvõime, huvi ümbritseva maailma vastu, suutlikkus kuulata sisemist süütunnet (näiteks sobimatu käitumise korral või ebaedust hakkama saamisel) ning väline kontroll ja karistus muutub ebavajalikuks.
/nginx/o/2015/12/30/4839141t1hefa7.jpg)
Nõuanded