Marin arutleb: mis juhtub, kui üks pool suhtest ei taha seksi...

Foto: SCANPIX

• Ma ei ületähtsusta seksi rolli suhtes, aga kindlasti ma ka ei alahinda seda
• Seksitu elu hakkab tohutult enesekindluse ja vaimu pihta käima
• Absurd on loopida tuliselt loosungeid, millised perverdid on seksinautijad

Internetifoorumid ja pereportaalid on täis teemasid, kus paarielus tahab seksi ainult üks. Teisel on ükskõik, ei huvita ei iseenda sugukülmus ega et see võiks äkki suhtes kerge probleem olla. Aga miks ta ei taha? Kardab soovimatult rasestuda? Kallim pole enam erutav või on mingil põhjusel sõbratsooni langenud ja sõpradega ju ei seksitagi? Psühhotrauma? 

Kunagi muutusin ise ravimite mõjul mõneks ajaks seksuaalselt täiesti tuimaks. See oli päris omapärane aeg, arvestades minu üldiselt kõrget libiidot ja nõudlikkust kvaliteedi ja elamuste järele. Tahtmist seksi järele ei olnud, oli isu ja igatsus selle tunde järele, mis on nälg teise keha järele. Seks tundus sama põnevana kui pesumasina trumli ringikäimine, aju lihtsalt blokeeris kire.

Voodis mürgeldasin ikka kallima rõõmuks, halb see ju kuidagi polnud, aga mulle endale ei tulnud kuidagi esimesena pähe, et kõikide võimalike ajaveetmisviiside vahel valides võiks just linade vahel pusimise ette võtta. Kaisus meeldis olla, kallistama olin kõva, musimaias ka, aga sellest edasine intiimsus sumbus järjest vähemaks. Ma ei ületähtsusta seksi rolli suhtes, aga kindlasti ma ka ei alahinda seda: ilma seksita on lähedust päris keeruline säilitada. Kui just kaks vähenõudlikku kokku pole sattunud. Hiljem mu tavaseisund õnneks taastus ja siiralt – ei soovi sugukülmust enam kunagi tagasi.

Seksitu elu hakkab tohutult enesekindluse ja vaimu pihta käima sellele partnerile, kellel on huvi asja vastu alles. Kujutage ette meest, kes sooviks anda kõik, et näha, kuidas ta kallim on käte vahel mõnust pahupidi silmadega, aga lihtsalt ei saa seda emotsiooni. Paarisuhtes on ju seks saamisest palju rohkem jagamine. Mees, kes ennast tõelise isasena ei saa tunda, on murtud ja kurb. Mehed, kes koduse seksivaba elu tasakaaluks vasakule panevad, ei tee seda ainult enda füüsiliseks rahuldamiseks. Sellega saavad nad ise ka suurepäraselt hakkama, aga nad tahavad ennast hoopiski olulisena tunda. Et suudavad pakkuda head, nad on kellegi jaoks erutavad, mehised, tundes seda tunnet, kui kirg maailma kõikuma lööb…

Seksitšakrad avatuks, halastusseks on pärisvahekorra kõrval ülikahvatu vari.

Penetratsioon pole põhiline

Mis ajal aga pikemat seksipausi normaalseks pean, on naise rasedus. Kui rasedus vähendab naise libiidot, tegemist on riskirasedusega või ajaga, mis ette nähtud sünnitusest taastumiseks – see kõik on minu silmis okei. Mitte et lapseootuse aeg haiguslik nähe oleks, aga kui sel ajal niigi kõikuvate hormoonide ja muutustega kehas pole seksisoovi ning mees selle peale püksilukku lahti sikutades kõrvalist abi otsima jookseb, pean teda automaatselt tõeliseks tõpraks ja seaks. Viigu parem naisele lilli, öelgu, kui väga teda armastab ja sosistagu kõrva, et vajab naisepoolset hellust ja õrnutsemist. Nagu minu ekskaasa tabavalt ütles – penetratsioon pole põhiline.

Meil on kallimaga tulnud jutuks hüpoteetiline olukord: mis saaks siis, kui temal peaksid tekkima potentsiprobleemid või tunneb ühtäkki lihtsalt, et nüüd enam ei taha. Esimesel juhul lahku kindlasti ei läheks, tema käed ja mänguasjasahtel jäävad ju ikka alles ja mõlemad oskame selle sisuga igasugu toredusi korda saata.

Teisel puhul kardan, et mu ego saaks purustava löögi. Võimalik, et temasugune mõistlik ja tark mees suudaks selle minu jaoks nii selgeks rääkida, et tunneksin ennast ka edaspidi vajaliku ja olulisena, aga kui ma ei saa üle mõttest, et ta lihtsalt ei taha enam minuga mängida, muutun ilmselt ühel hetkel nii armukadedaks ja lõhutuks, et suhte staatus on paraku sellega ka otsustatud.

Seksinautija pole mingi pervert

Absurd on loopida tuliselt loosungeid, millised perverdid on seksinautijad, nõme, kuidas nende jaoks ikka peale seljaselamise muud olulist ja põnevat elus polegi jne. Mina ei lähe söövat inimest nähes temalt taldrikut ära kiskuma ja selgitama, et toitumine ei tohiks ikka ainus mõnus asi maailmas olla.

Mitteseksimine ei ole just parim teema, mida paarisuhtes ülistada või mille üle uhke olla, päris siiralt võiks ennast või partnerit häiriva nullhuvi korral teraapia ja meditsiini poole pöörduda. Ei usu ka sellesse, et kohtudes õige inimesega võib kõik muutuda. Võimalik see muidugi on, aga tõenäosus ilmselt väike, ei otsita ju midagi, mis huvi ei paku. Seks pole suhte kandvaim alus, aga see on nii kehale kui vaimule väga loomulik tegevus, mitte maniakkide meelelahutus. Õnnehormoonide avaldudes on kogu maailm ilusam, mõtted positiivsemad ja enesetunne parem. Seksitšakrad avatuks, halastusseks on pärisvahekorra kõrval ülikahvatu vari.