Blogija Mallu: avameelselt raseduse katkemisest

Foto: Mariann Treimann / Erakogu

Eesti tuntuim blogija Mallukas ehk Mariann Treimann jagab väga isiklikku ja ehedat sisevaadet oma hingeellu. Mis tunne on kaotada laps, kes veel õieti kasvamagi polnud jõudnud hakata? 

Ühesõnaga, ma alustasin oma eilset päeva sellega, et ma läksin ITKsse ämmaemanda juurde ja lahkusin sealt 20 minutit hiljem, hoides oma salli näo ees ja hüsteeriliselt nuttes pimesi välja joostes.

Natukene enne Mari sünnipäeva tegin ma viis miljonit rasedustesti, mis kõik näitasid mulle kahte triipu. Iroonilisel kombel olin ma jäänud rasedaks just siis, kui ma kirjutasin blogipostituse sellest, kuidas me otsustasime lähiajal need lapsesaamise plaanid edasi lükata. Aga noh, kui need testid juba käes olid, siis ma olin lihtsalt nii ülevoolavalt õnnelik. Kogu aeg nii hirmus õnnelik. Ma hakkasin kahe käega rasedusvitamiine sisse sööma, lõpetasin igasugused ebatervislikud hobid ja harjumused ja lugesin iga päev, mis moodi see väike tegelane kõhus areneb ja elab. Jah, ma olen selle kõik kunagi juba läbi elanud, aga see oli ikka nii põnev ja kuidagi uus.

Ma kirjutasin isegi blogisse parooli alla kirja oma uuele beebile, kelle ma pidin saama tuleval suvel umbes jaanipäeva paiku. Ja seda kirja luges ka keegi, kellele ma ise pahaaimamatult olin oma parooli andnud ja läks seda kohe kuulutama perekooli foorumisse, kus nad said siis koos ilkuda, et muidugi Mariann eitab oma rasedust, sest loomulikult on ta TERVE raseduse joonud, pidu pannud ja kräkki suitsetanud. Ma muidugi tegelikult ei eitanud seda otseselt, vaid kustutasin ära kõik selleteemalised kommentaarid. Siinkohal tahaks tänada seda ajukääbikut, kes viimased kaks kuud mulle IGA PÄEV blogisse umbes viis kommentaari jätab, et «miks sa raseduse ajal jood/suitsetad/ratsutad/hero süstid/rokkbändis kaasa lööd». Väga võrratu on iga päev võtta need paar minutit ja neid kustutada ja mis nende point on, ma siiani aru ei saa. Kuna aga ma nüüd täitsa ausalt ütlen, et ma pole rase, siis ehk lõpetad?

nutsin Kardo kaisus ja loetlesin talle inimesi, kes minu meelest selles kõiges süüdi on. Näiteks see suvaline blogilugeja, kes mind ükskord terve päeva sõimavate kirjadega painas ja kelle viimane lause mulle oli «MA LOODAN, ET KÕIK SU JÄRGMISED LAPSED SÜNNIVAD SURNUNA!»

Esimene hirm südames

Eks ma ise rääkisin ka oma sõbrannadele ja sõpradele head uudist, aga päris avalikult ei tihanud ma enne hõisata, kui kenasti 12 nädalat täis saanud oleks. Umbes seitsmendal nädalal läksin ma esimene kord arsti juurde, kus lootsin näha südametööd, aga tegelikkuses ütles arst, et rasedust on hoopis 5+6 ja palus mul kahe nädala pärast tagasi tulla. Mulle tuli hirm südamesse. Ma lootsin küll, et kõik on hästi ja tegelikult see nädalake siia-sinna ei ole ju suur asi, aga ometi panin ma endale järgmiseks nädalaks aja ka Pelgusse. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda nii kaua oodata.

Kahe nädala pärast Pelgusse minnes ei olnud mul mingit hirmu. Ma olin kindel, et kõik on üdini korras ja nüüd ma näen lõpuks seda väikest südant ja saan lõpuks selle murekoorma, mis seal vaikselt pesitses, hingelt ära. Tegelikkuses avanes mulle UHst samasugune pilt, nagu eelmisel nädalal. Ei mingit südametööd, ei mingit beebit. Ainult lootekott.

Öeldi, et 100 protsenti pole siiski midagi kindel. Oota veel nädal ja siis näeme, mis saab. Esimese poole sellest nädalast ma muudkui nutsin, seejärel kinnitasin endale, et kõik on korras. Siis jälle nutsin, siis jälle kinnitasin endale, et kõik on korras. Mu sõbrannad ütlesid, et ole ainult positiivne. Sest kui sa positiivne pole, siis beebi tunneb seda ja siis ta kindlalt ei jää ellu! Ainult ära muretse, ära mõtle sellele!

Ütleme nii, et ma andsin endast parima, aga ilmselgelt ei suutnud ma olla ei muretsemata, ega sellele mõtlemata.

Esmaspäeva õhtuks olin ma sellega nagu leppinud. Ma olin leppinud, et võib-olla ma ikkagi ei saa siis suvel last ja võib-olla läks seekord sitemini. Ma isegi lohutasin ennast, et ongi hea, et ei pea oma ülemustele siin pärast esimest tööloldud kuud ütlema, et ma rase olen ja tegin endaga justkui rahu. Ei nutnud ka enam.

Ära hakka nutma, ära hakka nutma...

Ja ometi kui mulle öeldi, et mul on väga kahju, aga see rasedus on jah kahjuks peetunud ja jäänud ikkagi kuuendale nädalale (muuseas ise samal ajal selle ultrahelivärgiga mul otsapidi sees olles, mis tegi kogu selle kupatuse VEEL ebamugavamaks), siis ma lihtsalt surin seest.

Ja ma ei kuulanud enam mitte midagi, mida see üks arst mulle ütles, või mida see teine ütles, vaid istusin seal, noogutasin, võtsin vastu pataka pabereid, mis ta mulle andis ja muudkui korrutasin endale, et palun jumala eest ära hakka nutma, ÄRA HAKKA NUTMA, aga ikkagi need kuradi pisarad pressisid ennast välja.

Kui arst lõpuks mulle head aega ütles, tormasin ma sealt välja, vedelesin natukene, sall peas, puu all ja nutsin, tellisin endale takso, läksin bensukasse, ostsin paki suitsu, sõitsin tööle ja seisin vihmas kontori taga ja tegin üle miljoni aasta esimese suitsu. Ja teise. Ja kolmanda. Seejärel läksin ma kahele koosolekule ja tööüritustele.

Terve õhtu tundsin ma, kuidas ma tahaks pikali heita ja nutta. Ma ei tea, kas ma isegi endast väga adekvaatse mulje suutsin jätta. Seda mäletan küll, et kui meist neid pilte tehti, siis ma mõtlesin, et tahaks neid pilte hiljem näha, et kui feik ja kramplik naeratus mul nendel fotodel on.

Kes on süüdi...?

Pärast seda läksin ma sõbranna juurde, kus ma jõin ära pool pudelit veini, koperdasin koju, nutsin Kardo kaisus ja loetlesin talle inimesi, kes minu meelest selles kõiges süüdi on. Näiteks see suvaline blogilugeja, kes mind ükskord terve päeva sõimavate kirjadega painas ja kelle viimane lause mulle oli «MA LOODAN, ET KÕIK SU JÄRGMISED LAPSED SÜNNIVAD SURNUNA!»

Või mu ema, kes mulle Türgis olles nii kehvasti ütles, et ma terve päeva nutsin, sest Türgi ajal mu rasedus ju umbes katkema pidigi. Või mina ise, et ma nii m*nn inimene olen olnud ja nüüd karma mulle kätte maksab. Või… Ma ei mäletagi enam, mis järeldusele ma lõpuks jõudsin, et kes siis kõige rohkem süüdi on.

Ja mul on lihtsalt SITT olla. Ja ma olen vihane. Ja ma proovin üldse mitte sellele mõelda, sest iga kord, kui ma mõtlen, siis ma jälle nutan nagu mingi nelja-aastane ja mulle üldse ei meeldi nutta.

Palun jumal ärge ainult kirjutage mulle, et teil on kahju või et te tahaksite mind kallistada või veel hullem, KALLISTAGE MIND PÄRISELT, sest ma tunnen ennast siis veel kuidagi eriti haavatavana ja nõrgana ja ma hakkan nutma ja ma üldse ei taha enam nutta. Mul saavad muidu kehavedelikud otsa.

Teiselpool kurbust

Naljakas on see, et alates reedest ei ole ma tundnud mitte mingit kurbust. Pigem sellist rõvedust ja ebameeldivust ja enesehaletsust, mis haarasid enda alla kõik teised emotsioonid. Ja täna jäin ma üht blogi lugema, kus autor kirjutab, et tal on juba kümnes nädal ja… See tundub lihtsalt nii ebaaus, sest see pidin ju mina ka olema.

Ma olin juba mõelnud, milliseks ma oma toa ümber kujundaks, et beebile nurk teha. Mida ma sinna ostaksin. Vaatasin vankreid. Hell, ma olin beebile juba hullumeelse koguse riideidki ostnud. Ise olen muidugi loll, et niimoodi asjadest ette tormasin. Aga mul olid isegi kaks nime mõeldud, mis Kardole küll kumbki ei meeldinud. Ja ma juba natukene mäletasin, mismoodi lõhnavad need tuttuued beebid ja kuidas neid krooksutades ei saanud isegi tervet kätt kasutada, vaid seda tuli teha kahe näpuga, sest nad on nii pisikesed.

Neli-viis korda olen ma tahtnud avada oma blogis seda kirja, mida ma sellele beebile kirjutasin ja ma lihtsalt… ei taha. Ma ei taha lugeda ja mõelda, et kui loll ma olin, et ma nii õnnelik olin. Mitte millegi üle. Ja seda oleks vast kurb lugeda, sest seda kirjutades ma juba kujutasin ette, milline see tuba on ja nende väikeste õhukeste juustekribude lõhn ja…

Ei ma ei hakka nutma, lihtsalt kurb hakkas lõpuks. Ja üks külg minust mõtleb küll, et pole hullu, eks ma varsti proovin jälle. Teine külg minust ütleb, et mitte kunagi ma ei taha enam proovida ja pettuda. Mitte kunagi.

Nõme, nõme, nõme.

Aga enam mul sellest teemast vist enam midagi kirjutada ja rääkida ei ole. Nagu Jänku Jussi multades öeldakse: «Elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.»