Signe Lahteini hüpe pärisellu

Signe Lahteini ülesanne pole ainult ekraanil särada, vaid ka oma võttemeeskonnal ja ehitajatel indu ülal hoida. Foto: Margus Ansu

Eesti menusaadete tippu murdnud «Kodutunde» uus juht Signe Lahtein sai ajakirjanikuristsed, mis seal salata, pesuehtsas kõmumeedias. Aga ajapikku hakkas ta endale esitama kriitilisi küsimusi. Vastus on tal nüüd käes.

Signe Lahtein ei jõua õhtuks koju. Nii juhtub pärast seda, kui ta asus sügisest «Kodutunde» saatejuhiks, tegelikult sageli. Tema kaks last, 8- ja 14-aastane poiss, hoiavad Tallinna lähistelt emaga sidet telefoni teel. Nad saavad hakkama. Ema on telefonitsi vanemale pojale isegi ingliskeelset etteütlust teinud.

Kodu asemel sõidab Lahtein töökaaslastega ööks Kesk-Eestisse, Puurmanist viie kilomeetri kaugusele Kursi jahilossi. Ta on väsinud, pisut tolmunegi. Keha sosistab, et tahaks saapad jalast heita ja pidžaama selga ajada, siis pikali visata ja silmad kinni lasta. Ometi niimoodi ei lähe.

Hilisõhtu venib töökaaslaste seltsis pikale. Nõnda palju on omavahel rääkida ja arutada. Viimaks läheb väsimus meelestki.

Kõik need ebaloomulikult pikad päevad ja isikliku elu ohverdused, mis hakkasid pikapeale segama «Kodutunde» eelmisi saatejuhte, Kirsti Valdstein-Timmerit ja Anneli Lahet, taanduvad Lahteinil selle erutava-innustava tunde ees, mille annab võimalus muuta lihtsate inimeste argist elu. «Värskendav,» ütleb ta uue kogemuse iseloomustuseks. «See on päris Eesti inimeste päriselu, mitte selline, nagu Tallinna seltskonnaelu paistab.»

Põltsamaalt pärit Lahtein teab, millest räägib ja mida võrdleb. Pedagoogikaülikooli esimese aasta infoteaduse tudengina sammus ta kursuseõe mahitusel Õhtulehte, kus legendaarne Tõnis Erilaid ta pikema jututa tööle võttis. Esimese usutluse tegi ta nimeka telediktori Marite Kallasmaga. «Marite muretses, et olen nooruke ja roheline ajakirjanik, kas ikka saan intervjuust midagi vajalikku,» meenutab Lahtein. Neli aastat hiljem kutsus Ingrid Veidenberg (tollal Tähismaa) Lahteini Kroonikasse. Möödus ligi kümnend, mille kestel jõudis Lahtein töötada aasta Filmimehe produktsioonifirmas ning kirjutada tõsielusarjade, näiteks «Misside» stsenaariumi, toimetada Peeter Piheli kokasaadet ning asutada ajakirja Meie Pere, misjärel sai temast nüüd «Radari» saadet vedava Marii Karelli järeltulija Naistelehe peatoimetaja kohal.

Sedasi, tõdeb Lahtein, sai ta nn kuulsuste meediat teha tervelt 18 aastat.

Kaheldav võidujooks

Sellegipoolest ei väida Lahtein, et too oli aeg, mille peaks nüüd, pärisinimeste päriselu kajastades, tühiseks ja sisutuks kuulutama. «Olin siis noor, elukogemust oli vähe, ma ei mõelnud sisukuse peale,» analüüsib ta. «Ma ei olnud sedavõrd täiskasvanu, et oleks tekkinud küsimus, kas seda kõike on tarvis. Ma ei valutanud selle pärast pead. Lõbus oli, palka maksti ka – see oli mulle täiesti rahuldav.»

Siiski hakkas ajapikku sugenema küsimusi ja kahtlusi. Naistelehes kirjutas Lahtein ka südantmurdvaid saatuselugusid, mille tegemise ajal õppisid kolleegid juba tema näost lugema, et teda ei tohi segada. Näide mullusest augustist: «Oma surnud last süles hoida ei ole lihtne...».  Sellegipoolest tuli endiselt suhelda ka Eesti kuulsustega. Näiteks näitlejaile helistades tajus ta pahatihti, kui keeruline on veenda, miks nood peaks talle intervjuu andma. Nende tegevust tutvustada pole ju vaja, kui enamik etendusi on nagunii ammuilma välja müüdud.

«Julgen valehäbita öelda, et olen ajakirjanikutöös korduvalt mõelnud, kas ikka tahan, et mu aeg, värvid ja energia kuluvad teistega võidujooksmiseks, et saada esimesena teada, kes on näiteks Ott Leplandi pruut,» avaldab Lahtein.

Kui mullu talvel tegi Lahtein «Kodutunde» neljaosalist erisaadet, kuidas on elu läinud eelnevail hooaegadel aidatud peredel, sai ta pärast mõneaastast vaheaega taas teletööga kokku. See, mida ta Eestis ringi sõites nägi, oli põnev ja ootamatu: eales ei võinud ette aimata, kellel on elu veerenud rööbastele ja kellel muutunud paraku trööstitumaks. Igatahes mõistis ta, et telesaade suudab inimeste elu tõepoolest muuta, ning tabas end küsimast: kas tema ajakirjatöö teeb ka kellegi elu paremaks?

«Mu enda aeg muutub samuti järjest kallimaks,» lausub Lahtein, kes sai kevadel 38. «Selle kulutamine peab olema mu enda seisukohalt mõtestatud.»

Alanud sügisest avaneski tal pärast Anneli Lahe lahkumist «Kodutunde» saatejuhi kohalt võimalus teiste elu parendamiseks.

Skandaalide anatoomia

Kuigi Lahtein ütleb väikse eneseirooniaga, et tema roll saates on üksnes lõugu liigutada ning põhitöö teevad ikkagi ehitajad, on ta saanud oma silmaga tunnistada, kuidas lihtsate inimeste elu läheb märgatavalt paremaks. See, mis seal salata, liigutab teda tihti hingepõhjani. Ta on näinud tänupisaraid, kui pere, kes seni tassis vett kanistritega, sai oma veevärgi. Ta on näinud siirast rõõmu, kui kuue lapse ema sai viimaks elu esimese pesumasina. Möödunud nädalal väntas ta Puurmanis saadet sellest, kuidas «Kodutunde» meeskond tegi kolm päeva kapitaalremonti keerulise saatusega üksikema kahetoalises korteris.

Hoolimata sellest, et «Kodutunne» on saade, mis päriselt parandab inimeste elu, on tõsi seegi, et saadet on saatnud kriitilised küsimused ja koguni süüdistused, näiteks annetusraha kasutamise asjus. Lahtein ei lase end sellest kõigest häirida. Ta ütleb, et teab suurepäraselt, kuidas kõmumeedia suudab ka väikse probleemi puhuda suureks skandaaliks; teab, kuidas seljataga räägitavaist külajuttudest võivad kergesti saada hiiglaslike pealkirjadega kaanelood. Ta on kogenud sedagi, kuidas paljud teravad teemad tekivad lihtsalt ülemõtlemisest. Näiteks on avalikkuses arutatud, kuidas mõjutab laste käekäiku see, kui kõik saavad telerist näha, millistes viletsates oludes nad seni elasid. Lahtein kinnitab, et juba mulluseid erisaateid tehes ei kuulnud ta kordagi, et ühtki «Kodutundes» näidatud last oleks koolis narritud. Pigem on nonde sõbrad tahtnud tulla külla, et oma silmaga uurida, mida «Kodutunne» korda saatis.

Lahtein usub, et «Kodutunne» peaks muutma ellusuhtumist ka neil, kes oma koju ehitusmehi ei vaja. Ta loodab, et saadet nähes võtavad nurinat vähemaks kõik need, kes kurdavad kehva ilma või pealinna parkimiskorralduse üle. Igatahes iga kord, kui ta ise kahe- või kolmepäevaselt võtteperioodilt lõpuks Tallinna lähistele Jürile koju sõidab, ei tunne Lahtein põrmugi masendust selle pärast, millist häda ja viletsust ta äsja nägi. Vastupidi: meeleolu on ülev. Sellest, et ühel Eesti perel, kes seda oma raha eest mingil juhul suutnud poleks, on elus miski paremaks ja ilusamaks läinud.

Juba nädala pärast saab ta seda head tunnet uuesti tunda. Kokku 30 korda aasta jooksul.

Tõesti, mis tähtsus on sellel, kes on näiteks Leplandi pruut?

Varsti nagu kala vees

181 000 Eesti inimest ei saa eksida – «Kodutunne» läheb järelikult rahvale korda. Just nii palju, 181 000, on sel sügisel  «Kodutunde» vaatajaid. Üksnes näosaatel on neid rohkem. Jõuda sellise arvuni sama hästi kui teledebütandina, nagu on jõudnud Signe Lahtein – kui jätta arvestamata tema neli mullukevadist «Kodutunde» erisaadet –, on märkimisväärne tulemus.

«Muljetavaldav, et vaatajad on ta nii kiiresti omaks võtnud,» tunnustab Kanal 2 programmijuht Olle Mirme. «See väärib kindlasti kulmu- ja kaabukergitust.» Seda enam, lisab Mirme, et «Kodutunne» pole lihtne saade – seal tuleb saada keerulise saatusega perega hea kontakt, samas hoida positiivset meeleolu ning näida ka ehitusmeestega suheldes tõsiseltvõetav. «Julge ja tubli,» iseloomustab Mirme Lahteini, «ilmselt õige inimene õiges kohas.»

«Kodutunde» produtsent Kristi Nilov märgib, et pärast Lahteini asumist saatejuhiks on vaatajaid lausa kolmandiku jagu juurde tulnud. Tema hinnangul on edu tingitud sellest, et Lahtein ei tee lihtsalt telesaadet, vaid läheb oma sisemise soojuse ja hoolivusega inimestele tõepoolest appi.

Kahtlemata võlgneb Lahtein olulise osa «Kodutunde» menukusest ka oma kahele eelkäijale, Kirsti Valdstein-Timmerile ja Anneli Lahele. Lahe tähelepanekuil oli Lahtein esimestes saadetes veidi arglik, kuid see on iga algajaga nii, kinnitab ta. Valdstein-Timmer, kes on näinud ainult Lahteini juhitud avasaadet, iseloomustab teda saatejuhi kohal veel natuke kompavana, kuid lootustandvana. «Arvan, et Signe on varsti nagu kala vees,» lisab ta.