Lauljanna Anne Veski toob oma elutee mõjutajatena esile nii õnneliku kohtumise abikaasa Bennoga kui ka tütar Kerli sünni.
Anne Veski: selliseid mehi annab otsida!
25. oktoober 2015, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VANEMAD. Ema ja isa olid ju muusikainimesed. Isa oli küla pillimees, mängis akordioni ja lõõtspilli. Sugulased Tammessonidki olid kohaliku koori eestvedajad. Selge see, et lapsed läksid muusikat õppima, see ei kuulunud isegi arutelule. Et minust sai laulja ja vend Mati mängib seniajani pilli, on kindlasti emast ja isast.
BENNO. Olen ikka mõelnud, et kui poleks Bennot, ei tea, kas oleksingi nii palju gastrollidel käinud. See on suur asi, kui mees tuleb oma põhitöölt (abikaasa Benno Beltšikov oli enne tutvumist Annega Olümpia hotelli administraator ja temast sai ansambli Muusik Seif mänedžer – toim) ära ja hakkab sinuga koos reisima. Selliseid mehi annab otsida! On ikka teine tunne, kui sõidad Tallinnast Vladivostokki ja sul on abikaasa kõrval – naisartistile on see suur asi, kui saad end tunda kindlana ja kaitstuna ning paljud lollused jäävad tegemata. Keegi ei tikugi sulle ligi ja nii on palju lihtsam elada.
TEISED LAULJAD. Olen alati öelnud, et mulle meeldib Tina Turner. Selline aktiivne naisterahvas. Heledate haledate häälte armastaja pole ma kunagi olnud, ehkki näiteks Barbra Streisandi aiakontserti olen salvestatuna mitu korda vaadanud. Tom Jonesi kontsert Saku suurhallis meeldis mulle samuti väga – sellises vanuses nii heas vormis olla teeb kadedaks.
EEPILISED DRAAMAD. Mulle meeldivadki ainult seda sorti filmid, kus inimese elu hargneb ajaloolisel taustal, olgu siis sõja- või rahuaeg. Kus näidatakse, kuidas inimene rasketest hetkedest välja tuleb ja kui äkitselt võib kõik elus muutuda, kui tugev peab inimene olema. Näiteks «Tuulest viidud», Austraalia seriaal «The Thorn Birds» või «Shogun», mis kujutab elu Jaapanis. Või siis mängufilm «Austraalia», mille peaosas särab Nicole Kidman. Kõik need filmid on pannud mind oma elulegi teise pilguga vaatama.
LAPSE SAAMINE. Ma ei tea, kuidas meestel, aga naisartistid saavad kindlasti lapse sünnitamisega tugevamaks. Algul on noorukesed lauljad ju ilusad ja toredad ning suurte silmadega, aga kui saavad lapse, saabub ka enesekindlus ning see annab laval jõudu ja tuge. Sa pole enam plikake, sul on nüüd ka vastutus. Iga naine peab lapse saama, siis ta mõistab mind. Ma ei kujuta ette, et mul last ei oleks.
LAPSELAPSED. Nad käivad meil tihti maja tagurpidi pööramas ja on nad niiviisi õpetanud mulle kannatlikkust. Tihti tekib tunne, et kasvan ka ise koos nende väikeste inimestega – neilgi on ju oma pisike iseloom.
KOERAD. Meil on olnud kaks dobermanni. Kui tore see oli – tuled koju, ja tema on kõige õnnelikum siin maailmas. Olen täielik koerainimene.
Mul oli lapsepõlves kass, kuid solvusin ta peale. Kui olin pioneerilaagris, jäi kass – õigemini kassipoeg – koju ja lasi jalga. Ema ütles, et ei tea, kus kass on. Möödus umbes pool aastat, kui nägin teda teises tänavaotsas, ta oli ühe vanamuti juurde elama läinud. Ma olin nii solvunud! Ja tõotasin, et enam ma ühtki nii truudusetut looma ei võta.