Kodus töötamise 15 plussi ja miinust

Foto: SCANPIX

Kaugtöö on muutunud aina populaarsemaks ning see on kasulik mitte ainult töötajatele, vaid ka tööandjatele, võimaldades kulusid kokku hoida ja palgata spetsialiste, kes ei ela ilmtingimata Tallinnas või Tartus. (Jah, ka maapiirkondades on elu!) Kodus töötamine pole aga alati suur lust ja lillepidu.

Ka mul on sellist tüüpi töö, mis võimaldab sageli võtta kodukontoripäevi, mis tundub glamuurse ja suurepärasena – eriti nende inimeste jaoks, kelle töö nõuab näiteks kellast kellani leti taga viibimist. Tõsi, kodus töötamisel on tõesti mitmeid plusse, näiteks:

1. Ma väldin ummikuid. Eriti teravalt sain ma teadlikuks Tallinna ummikutest eile, kui komandeeringust tagasi sõitsin ning täpselt tipptunni keskmesse sattusin. Kuna ma elan Tallinnast väljas, oli mul suurepärane võimalus kohtuda ka linnaäärsete ummikutega, sest õnneks või kahjuks olen ma avastanud uue seaduse – teetööde jäävuse seaduse. See tähendab, et alati on sinu kodumarsruudil kuskil käimas mõni teetöö, eile tähendas see näiteks ummikut Paldiski maanteel, mis ulatus peaaegu Õismäe ringini.
2. Mu ajakava on paindlik. Hästi planeerides saab kasutada uneaega ja nädalavahetusi, et tasa teha aega, mil tööpäeva sees on vaja kuskil mujal viibida.
3. Ma hoian raha kokku. Muidugi hoian ma kokku transpordikulu, aga vähem raha kulub ka lõunasöögile (kodus söömine on odavam). Kaudses plaanis võin ma ka tänada seda suurt hunnikut koduriideid, mis mul raseduse ja lapsega kodus olemise ajal tekkis – ma ei pea üleliia muretsema oma garderoobi kaasajastamise pärast, mida iga päev kontoris töötav inimene teha võiks. Ka ei ole vajadust intensiivsete iluhoolduste järele.
4. Ma saan rohkem tehtud. Aeg, mis muidu kulub tööle ja tagasi sõitmisele, kulub kodukontoripäeval päriselt töö tegemisele. Lisaks on lihtsam leida võimalusi trenniks, see võtab vähem aega ja ei pea muretsema, kas näed pärast seda välja piisavalt aktseptaabel.
5. Ma ei pea voodist lahkuma. See on eriti hea neil päevil, kui kallal köha- või nohutõbi, kuid töövõime tegelikult täiesti olemas – aga ainult siis, kui saad mõnusalt pleedi sisse end kerida.
6. Kontorielu ei sega mu tööd. Kuigi lõunatamine ja kohvipausid kolleegidega on mõnusad, on need siiski häirivad ja segavad töörütmi päeva jooksul korduvalt.
7. Oma arvutiga on palju mõnusam tööd teha. Minu usaldatud õunake on lihtsalt nii palju mugavam ja harjumuspärasem kui lauaarvuti tööl.
8. Kurjad tõved ei hakka külge. Ikka on keegi, kes tuleb tööle nohu-köhaga ja varsti köhib terve kontor. Kodus töötades saan selliseid ebameeldivusi vältida.

Kuid see pole muidugi kõik. Kodust töötamisel on ka mitmeid miinuseid, näiteks...

1. Mu ajakava on paindlik. See ei ole alati hea asi. Kodus töötades pole kunagi tunnet, et nüüd on tööpäev läbi. Ma jään ilma rahuldustundest, mis kaasneb hetkega, kui kontorist välja astud ja peast töömõtted mõneks ajaks vabaks annad. Tööpäev kodus ei saagi justkui kunagi läbi. Lisaks ei saa mõned sõbrad ja sugulased üldse aru, et see, kui ma kodus olen, ei tähenda, et mul on alati vaba aega või et kuna mul on paindlik graafik, saan ma võtta päevi vabaks, et võtta osa pikale venivatest jutuajamistest või lõunatest.
2. Ma tunnen inimestest puudust. Liiga kauaks koju töötama jäädes tekib tohutu igatsus inimkontakti järele. Lõpuks toob see kaasa totaalse ideedepuuduse, sest loomingulise töö juures on inimestega suhtlemine ja mõtete vahetamine ääretult oluline osa. Pealegi võib lõpuks juhtuda, et sa oled juba aastaid suures kollektiivis töötanud, aga ei teagi, mis nägu on kolleeg, kellega sa töö tõttu iga päev näiteks kirju vahetad.
3. Lapse kõrvalt töötamine on tõeline väljakutse. Kuigi on tore, et ma saan lasteaiast koju jääva tõbise lapsega ilma haiguslehte võtmata tegeleda, tähendab see tõelist pingutust, et tööle keskenduda.
4. Keskendumine võib ka muidu olla raskendatud. Motivatsioonivaestel päevadel tundub kodus töötades, et palju meeldivam väljakutse oleks pesta pesu, küürida põrandaid või koristada kappi ja reastada kõik kuivained tähestikujärjekorras.
5. Koduriided võtavad garderoobi märkamatult üle. Kui mu laps lõpuks lasteaiakoha sai ja mul õnnestus taas pääseda tsivilisatsiooni sekka (loe: kontoritööle), avastasin ma, et mul polegi kapis korralikke riideid järele jäänud. Kõik viigipüksid olid moest väljas ning kõik kleidid ebasündsalt suurte dekolteedega. Lisaks võib juhtuda, et kui sa oledki ajapikku vaikselt normaalse garderoobi taastanud (kobamisi, sest sul on kodus veedetud aastatega kuhugi täiesti kadunud ka igasugune stiilitaju), lähed sa töö tõttu seltskonnaüritusele ja avastad hiljem, et kõmublogijad on su riietuse täiesti maha teinud. Kui nad vaid teaksid, et ma kaalusin enne selle kleidi valikut pikalt, kas äkki peaks lihtsalt kampsuni põlvini vedama ja märkamatult peole imbuma...
6. Külmkapp. Külmkapp on mu suur sõber, kuid on uskumatu, kui tihti ma teda külastan päevadel, kui kodus tööd teen. Kui kontoris läheks võtaks masinast kohvi, kiikaks kolleegi kabinetti ja ajaks paar sõna juttu, siis kodus viivad sammud pausi otsides automaatselt külmkapini. Ma kahtlustan, et varsti tekib voodist külmkapini nähtav jäljerada. Teisalt jälle on kodus siiski palju kergem kontrollida, mida ja kuidas ma söön.
7. Mul pole kodustatud IT-poissi. Kui töö juures on arvuti või netiga mingi probleem, saab alati kutsuda kiiret abi IT-osakonnast. Kodus on mul ühest inimesest koosnev IT-osakond: mina ise.