Marini seiklused: halvimate deitide esikolmik

Foto: SCANPIX

Vastukaaluks  eelmise nädala kolumnile, mille põhjal võis jääda mulje, et satun kokku ainult eriliselt pingutada viitsivate isastega, kes soovivad esmapilgust alates mind kätel kanda ja ära hellitada, kirjutasin tänase. Koloriitsed ebaõnnestumised, kokkusattumused ja juhused, seiklused nimega elu. 

Kunagise kontori lõunakohas tutvusin ühe mehega. Nägime teineteist iga mõne päeva tagant, kord istusime ühte lauda ja saime ka nimepidi tuttavaks. Sain teada, et elab mujal, aga tööasjus tihti pealinnas. Erilist sütitavat vaimustust me kumbki teineteise osas ei ilmutanud, aga otsustasime ikkagi õhtul peale tööd paar napsi teha. Saime kokku ühe hotelli lobbybaaris, tore, vaikne ja turvaline koht. Aga mida lonks edasi, seda selgemaks sai, et ta mehena mulle pinget ei paku.

Ilmselt paistis minu ükskõiksus ka talle silma ja otsustavalt võttis härra ennast kiirelt kokku, et proovida veel kõike, mida silumiseks teha annab. Esimalt tegi ta mulle ettepaneku, et võtaksime toa, läheksime vanni ja saaksin seal oma oskuseid näidata. Vastasin kenasti eitavalt ja hakkasin lahkumiseks püsti tõusma, mees tegi järgmise meeleheitliku katse mind tagasi tugitooli surudes ja suudeldes. Teda eirates võtsin oma paar asja näppu ja proovisin viisakalt mööduda, sel hetkel ta vist mõistis, et nüüd marsingi päriselt minema. Haaras selle peale laualt kokteiliklaasi ja viskas selle sisu muljetavaldava kaarega minu suunas, samal ajal sisistades: “Sa oled värdjalikult pikk niikuinii!” Tegelikult ma Koljati mõõtu pole, keskmised 172 cm, kontsad lisaks, aga mees tundis oma lühikese kasvu tõttu ka istudes ebakindlust.

Põletaval vallaliseperioodil kohtusin ööklubis oma endise elukaaslasega. Ma tõesti polnud teda alates meie lahkuminekust mitu aastat kohanud, ajasime juttu, naersime, jõime ja läksime edasi tema koju. Mõlemad üksikud, teeme mis tahame. Ärgates otsustasin ühisest hommikukohvist loobuda ja hiilisin magamistoast esikusse. Kingi jalga pannes kuulsin äkitsi äärmiselt tuttavat naisehäält: “Marin, sa naerad siiani sama palju ja kõvasti kui vanasti.” Meelega või mittemeelega, aga noormees unustas mulle öelda, et kuna tema ema peab varahommikul haiglasse uuringutele minema, ööbib ta sel ööl tema kodus. Mina arvasin, et oleme kahekesi, ema ka delikaatsusest talus vapralt meie kirglikku taaskohtumist. Kardan, et hambad ristis ja omaette ropendades.

Ülikooliaegadel olid päris populaarsed igasugused jututoad, seal jäin pikemalt rääkima ühe tohutult romantilist ja viisakat kirjastiili viljeleva mehega. Tutvustas ennast kui meest parimais aastais, oma mõttes panin talle selleks vanusenumbriks 30. Siis ei olnud ka piltide vahetamine väga tavapärane, telefonid ei pildistanud ja sotsiaalmeedia oli alles beebikingades. Seega pimekohting! Leppisime kokku koha ja kellaaja, teadsin, mis autoga ta tulema pidi ja kõpsutasin õigel ajal välja. Nõustun, et parimad aastad peavadki olema need, mis parasjagu käsil, aga miks umbes 60 aastane mees leidis, et see tudengiplika tema jaoks see õige võiks olla, ei tea. Andis vanakooli härrasmehena mulle lilled üle, kogelesin midagi punastades vabanduseks ja lahkusin.

Juhuseks suure algustähega muutus see mõni nädal hiljem. Ühe tuttava noormehega hakkas omavaheline side veidi kuumenema ja veetsime päris palju aega koos. Põletaval juulipäeval tuli tuju ujuma minna, ta isal olevat vaid paarikümne kilomeetri kaugusel maja täpselt järve kaldal. Ideaalne, lähme! Kohale jõudes nägin hoovis üht kuldset sedaani, aga ei teinud sellest just liiga etteruttavaid järeldusi. Küll oli aga kahe inimese ehmatus suur, kui maja ette jõudes noormehe isa meie tervitamiseks nurga tagant välja astus ja me teineteist ära tundsime. Minul oli naljakas, temal piinlik, õnneks minu kaaslane ei saanud aru, et midagi juhtunud oleks.

Järgmise korrani!