Naine tunnistab: lapse saamine mind ei hirmuta, kuid mu mees on endast väljas

Raseduse ajal tuleb hoolega vaadata, mis ravimeid tarbitakse. Foto: SCANPIX

Järgmise kolme kuni nelja nädala jooksul peaks sündima minu ja mu abikaasa esimene laps. Kui mu mees on praegu juba endast väljas, siis huvitav, mis juhtub pärast lapse sündi, mõtiskleb üks noor naine YourTangos.

Mida lähemale see tähtis päev jõuab ja mida suuremaks mu kõht paisub, seda enam küsitakse minult, kas ma olen närvis. Ma pean tunnistama, et ei ole. Ja miks ma peaksingi olema? Ma olen end asjaga kurssi viinud ning olen selleks valmis, ma usun, et mu keha teab, kuidas õigel hetkel toimida. Laps on minu sees ju kasvanud nii, et ma ise olen selleks üsna vähe pingutanud. 

Närvitsemine on ilmselt sellisel puhul normaalne. Pole ju mingi saladus, et sünnitus on valus protsess. Paljudele pakub veidrat rahuldust seegi, kui nad saavad mind hoiatada magamata ööde, hunnikutesse kuhjuva musta pesu ja lapse pideva nutmise eest. Ma ei pane nende hoiatusi tähele. Ma olen seda terve elu oodanud ja kuna eelmisel aastal oli mul nurisünnitus, olen nüüd ääretult õnnelik, et saan olla niivõrd suur ja mõnel päeval ka unepuuduses. Miski ei saa mind kõigutada.

Lühidalt võib öelda, et ma ei jaksa enam sünnitust oodata. Kogu protsess tekitab minus ootusärevust, mitte ainult see imeline hetk, mil ma lõpuks näen oma pisitütart. Kui ta on minu kätel ja osa minu maailmast, siis ma tahan temaga koos kogeda kõike, mida emadus kaasa toob.

Minu abikaasaga on aga hoopis teine lugu. Ma olen üsna kindel, et tema on küll närvis. Ta muretseb sellepärast, kuidas ma sünnituse hetkel võin käituda, kas kõik läheb ikka hästi ja teda ajab endast välja isegi mõte, kuidas ta peaks oma tütre esimest korda auto turvatooli asetama. 

Ma ei usu, et meie olukord oleks ebatavaline. Emad ongi tavaliselt muretumad, kuna nad on üheksa kuu vältel saanud kogeda oma keha muutusi. Ema hakkab sünnitusele mõtlema juba siis, kui rasedustest positiivset tulemust näitab. Isadele jõuab see asi veidi hiljem kohale.

Minu abikaasa hakkas alles üsna hiljuti selle peale mõtlema. Häll on juba paigas, mähkmed ostetud ja mul on isegi haigla jaoks kott pakitud, seega pole kahtlustki, et peagi on meid kodus kolm. Mind ei üllata see, et mu mees on närvis. Tema ärevus ei hirmuta ega solva mind. Ma tean, et see on normaalne. Kõige tähtsam on see, et ta teab, et minu jaoks on kõik kontrolli all.

Kui mina lähen lihtsalt vooluga kaasa ja usaldan oma sisetunnet, siis mu mees võib kiirustada telefoni juurde iga kord, kui beebi aevastab. Ja see on normaalne. Ma tahaks loota, et meie erinevad kasvatusstiilid tasakaalustavad teineteist, vähemalt tütre esimestel elukuudel. Kui last on vaja hakata rohkem distsiplineerima, siis räägin ma võib-olla teistsugust juttu.