Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Lugeja kirjutab: kuidas mõjutas depressioon minu elu?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Postimehe naisteportaalile kirjutas oma katsumusterohke loo naine, kes langes depressiooni ja pidi sellega võitlema hakkama.

See hetk, mil taipasin lõpuks, et mul on depressioon ning et seda tuleks ravida, jäi maailm minu jaoks justkui seisma. Minu suhtumine on kogu mu elu jooksul olnud «kõigi teistega juhtub, aga mitte minuga.» Ometi olin nüüd mina see, kes vajas abi, ravi, ravimeid ning toetust.

Juba lapsest saadik olin jutukas plikatirts, kes tegutses ja mässas. Olin elav. Paar aastat tagasi, kui reuma mind maha murdis tundsin, kuidas vaikselt hakkasin kiiremini väsima, kuidas suhted inimestega liikusid aina allamäge, kuidas ma suutsin tülisid kergemini luua kui neid lahendada ja nii edasi. Oli selge, et see mina, keda olin kogu elu teadnud, oli kadunud.

Üks arst saatis teise juurde ning lõpuks leidsin end psühholoogi ukse tagant ootamas. Käed värisesid. Tuleb tõdeda, et enne sisse astumist mõtlesin läbi kiirelt kogu oma elu jooksul tehtud patud – nagu oleksin pidanud minema vanemate palge ette, üles tunnistama pattu, mida poleks pidanud kunagi tegemagi. 

Esimesed kuud tundusid minu jaoks psühholoogi juures ajaraiskamisena. Ravimid, mida mulle psühhiaater ja perearst välja kirjutasid, ei tundunud kuidagi midagi paremaks tegevat. Positiivsust oli enda ümber keeruline leida, sest olin muutunud selleks liiga negatiivseks ja närviliseks. Uni oli ainuke, mis suutis mind päästa mõtete eest, mida praegu on lausa halb mõelda. Mustvalge maailm ning depressiivne muusika lausa rõhusid mind, kuid midagi muud ma kuulata ei suutnud. Söök läks vaevu kurgust alla või oli just vastupidi – söömisele ei tundunud lõppu tulevat. Pikad, piinarikkad unetud ööd olid need, mil olin valmis 20 minuti une eest kasvõi iseendal juukseid välja kiskuma.

Kuid uskuge mind, see kõik polnud nii lootusetu, kui alguses tundus.

Tõsi, kulus kaks aastat, kuid ravimid hakkasid siiski tasapisi aitama, tutvusringkonnas harjuti minuga ära ning püüti aidata nii palju kui võimalik. Muidugi ei olnud see kõik sõrmenipsuga lahendatav ega ilma langusperioodideta, kuid praeguseks suudan juba mustvalge maailmapildi lüüa värviliseks ning näha head seal, kus varem nägin vaid halle varje. Tänu sellele sain teada, kes on tõelised sõbrad ning kes mitte. Sain teada, kui pingule on võimalik mu närve tõmmata ning mis on mu nõrgad kohad. Ja mis kõige olulisem: nüüd suudan hinnata õnnelikke inimesi ja elu ning mõelda tulevikule ilma, et halvad mõtted mu päeva rikuks. 

 

Tagasi üles