Kätlin Konstabel: ideaalsest eestlasest ja võrdsest määrast

Foto: SCANPIX

Mul oli Arvamusfestivalil au modereerida kahte arutelu, mõlemas – küll natuke eri moel – oli teemaks suhtlemine, suhted, tunded. Ja mõlemas jõuti väga sarnaselt mõteteni, et tuleks ikka rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsete oskuste ja emotsioonidega toimetuleku õpetamiseni kodus ja koolis, sest need on vajalikud nii nn päriselus kui ka virtuaalmaailmas.

Pereterapeudina ajan ma muidugi kangekaelselt oma joru, et kodu on tähtsaim koht, kus selliseid asju õppida, ning näppuviibutavast targutamisest enam õpetab lapsi vanemate eeskuju. On aga paraku selge, et kõigil vanematel pole õpetamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi või pole päritoluperest selliste asjadega seoses positiivseid kogemusi, ning siin peaksid lasteaed ja kool abiks tulema.

Ma tean, nüüd tuleb terve rida inimesi ütlema, et aga neid asju ju õpetataksegi. Et õppekavas on kõik olemas, üldpädevused, kiusamisvabad koolid ja lasteaiad, projektipõhised armsad lillad karukesed ja muu selline. Nõus ja väga tore, et nii on. Riigi Teatajaski kirjas, mida peaks koolides õpetama ja milline võiks tulemus olla. Koolieelik «1) püüab mõista teiste inimeste tundeid ning arvestada neid oma käitumises ja vestluses;  2) tahab ja julgeb suhelda – huvitub suhetest ja tunneb huvi teiste vastu; 3) hoolib teistest inimestest, osutab abi ja küsib seda vajadusel ka ise; ... 9) mõistab, et inimesed võivad olla erinevad; 10) järgib kokkulepitud reegleid ja üldtunnustatud käitumisnorme;  11) selgitab oma seisukohti».

See tekst on tõesti väga ilus. Aga kui tõsiselt seda võetakse? Kui paljud meist, täiskasvanutest, sellised on?

Põhikooli lõpuks peaks õppekava järgi olema noorel inimesel «suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi; analüüsida oma käitumist erinevates olukordades; käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise; lahendada suhtlemisprobleeme», aga lisaks sellele ka «suutlikkus ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada nii emakeeles kui ka võõrkeeltes, arvestades olukordi ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust; ennast esitleda, oma seisukohti esitada ja põhjendada». 

Me võime püüda leida vabandusi, et küllap kirjeldet pädevusi mitteomavad praegused kurikaelad, poliitikud või muidu tavalised inimesed lasteaias ei käinud, õppisid koolis vene ajal või igal juhul enne uute õppekavade tulekut, aga kuidas seletada noorte probleeme?

Õppekavad on olemas, pädevused kirjeldatud ning suurepärased teadlased ja spetsialistid on üldpädevuste tarvis õpetajate toetamiseks materjale koostanud ja ma usun siiralt, et ka õpetajad tahaks väga just selliseid lapsi endale klassi ja selliseid oskusi õpetada. Ikkagi on midagi nagu viltu. Kui ma uuesti põhikooli õppekava uurisin, siis sain aru.

Põhikooli riiklik õppekava sätestab põhihariduse alusväärtusena järgmist: «Põhihariduses toetatakse võrdsel määral õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut.»

Võrdsel määral. Põhikoolis. Gümnaasiumis ka.

Lugege seda uuesti, palun. Ja siis mõelge koolile, kus teie laps käib ja kes julgeb, võiks mõelda sellele, kuidas teil kodus on. See ei ole niisama, see on Eesti Vabariigi ametlik seisukoht, et niisugust haridust ja selliselt igakülgselt arenenud inimesi on vaja.

Kas ei võikski nii koolides kui ka kodus seda Võrdset Määra silma ees hoida? Võtaks neid tõena ja teetähisena ja hakkakski lapsi nii arendama, iseennast niisamuti? Lähtuks sellest ka reaalses töös laste ja noortega? Pole see ju lihtsalt renessanslik ideaal, sellel püüdlusel on selged praktilised põhjused. Sellest on palju räägitud, et tervislikud eluviisid ja haigused ja raha on seotud. Ja et kui heal ja kurjal vahet ei tee, võib vanglasse sattuda. Aga kui inimesed, kes oskavad oma tunnetega toime tulla ja julgevad ning mõistavad kaasinimestega suhelda, ei pöördu nii tihti alkoholi poole ja ei anna nii kergesti kätele voli, siis kõik see väljendub riigi rahakotis samuti otsese kokkuhoiu ja tuluna.

Kui keegi arvab, et suhtlemise ja tunnetega toimetuleku õpetamiseks peaks enne suured koosolekud ära pidama ja vähemalt viis arengukava koostama, siis tegelikult saab alustada väga lihtsalt. Näiteks suhtlemise klassikast, ümbersõnastamisest. Tehke seda klassis või pereringis, mänguna. Tööl kohvinurgas mängige ka. Üks ütleb midagi, alguses väga lihtsa lause, teine kuulab ja siis ütleb oma sõnadega, kuidas ta aru sai. Kui arusaamine päris täpne ei olnud, siis korrake algne lause üle ja proovige uuesti. Uskuge mind, sellest on kasu.