Terapeut Kadi Kütt: ma näen sind

Foto: SCANPIX

Terapeut Kadi Kütt kirjutab salasona.eu-s sellest, kui oluline on teisele oma tähelepanu jäägitult pühendada. 

Elukaaslase tütar käib kahe vanema vahet – elab nädal meie juures ja nädal ema juures. Kui ta reede õhtul järjekordselt koti pakkis ja uksest väljus, et ema juurde sõita, muutus elukaaslane tõsiseks ja sõnaahtraks. «Maja on nii vaikne. Kõik on nii tühi,» ohkas ta kurvalt. Tundsin, kuidas rinnus torkas: kõik on tühi? kas minust ei piisa?! Mina, mina, mina! See oli hetk, mil oleks tulnud öelda, häälega või vähemalt endamisi: «Ma näen sind. Ma näen su kurbust ja hirmu. Ma jätan oma pettumuse kõrvale ega tegele enda peas sellega, mida mina vajan või millest ilmajäämist kardan, vaid vaatan tõeliselt sind. Kallis, ma näen su valu ja olen kurb koos sinuga.» Pean seda veel õppima.

Meie tähelepanu on puhas energia ja see mõjutab igat objekti, olgu selleks inimene või olukord, millele ta suuname. Loomad ja lapsed teavad seda täiskasvanutest paremini. Enamgi kui toitu või raha tahavad nad meie tähelepanu. Näen seda ikka ja jälle teraapiaseanssidel. Kui klient meenutab oma lapsepõlve, toonasest valust kägaras, siis on see, mida ta niisugusel hetkel kõige rohkem vajab, ema tähelepanu: «Teda polekski nagu minu jaoks olemas. Ta võiks kordki minu poole pöörduda ja mulle otsa vaadata!» Arvame, et kui oleme lapsega ühes toas, pilk kinni teleekraanil või arvutil, siis sellest piisab. Aga kui laps oskaks oma vajadust sõnadesse panna, siis arvatavasti ütleks ta, et vajab meie jagamatut tähelepanu samuti kui õhku või päikesepaistet.

Tegelikult on sama lugu ka täiskasvanutega. USA-s California ülikoolis tehti järgmine katse: tudeng Jim pandi magnetresonantstomograafi alla ja samal ajal mängis ta koos paari teise üliõpilasega arvutimängu. Osalised viskasid üksteisele digitaalset palli. Mõne aja pärast märkas Jim, et teised viskavad talle palli üha harvemini ja lõpuks üldse mitte. «Pole võimalik, et nad ei näe mind – mu digitaalne tegelaskuju on ju endiselt ekraanil?!» oli Jim häiritud. Tal hakkas lausa füüsiliselt halb. «Miks nad ometi ei märka mind? Mida ma valesti teen?» kasvas arusaamatus ja ärritus noormehes iga hetkega. Mitte midagi ei teinud valesti. Need, keda Jim arvas olevat üliõpilased nagu ta ise, olid vaid arvutiprogrammi fiktiivsed tegelased, kellele oli antud korraldus Jim vähehaaval mängust välja jätta. Samamoodi kui Jim reageerisid ka teised katsealused. See uuring näitas, mis toimub meie ajus, kui tunneme end tähelepanust ilmajäänuna: meie ajus «süttib» sama piirkond (eespoolne tsingulaarkorteks) mis füüsilise valu korral! Kõrvalejätmine teeb lausa füüsiliselt haiget ja seda valu on kehas tunda. Täna teatakse, et need haavad, mida oleme pidanud üksnes mentaalseks, on meie ajusse jäädvustunud füüsiliselt, justkui oleksime reaalselt haavata saanud.

Suurim abi, mida saan psühhoterapeudina oma klientidele anda, seisnebki just jagamatus tähelepanus. Umbisikulist suhtlemist, maske ja rollimänge täis maailmas on see, kui keegi tahab sügavalt sinu sisse vaadata, suur väärtus. Alles hiljuti sain sellele tõestuse. Vestlesin kolmekümnendates naisega tema lapsepõlvest, tööst ja tervisest, nagu ma alati esimesel kohtumisel teen. Kuna tegu oli sissejuhatava intervjuuga, käsitlesime kõiki valdkondi alles üsna pinnapealselt. Ootamatult puhkes naine kogu südamest nutma. Minu küsiva pilgu peale ütles ta: «Ma pole kogu oma elu jooksul kogenud, et keegi tunneb mu vastu säärast huvi.» Lihtsad küsimused, lihtne inimlik tähelepanu! Kui küsin teraapia lõppedes klientidelt, millist kasu nad seanssidest said, kuulen sageli just seesugust vastust: «Tundsin esimest korda, et keegi tõesti näeb ja mõistab mind, et ma lähen kellelegi korda.»

Kuulsin tervendavast ütlusest «ma näen sind» esimest korda perekonstellatsiooniga seoses. Iga eostatud elu kuulub peresüsteemi, kedagi ei saa välja jätta, olgu tegu sündimata jäänud lapse, alkohoolikust eksabikaasa või vangi sattunud isaga. Aga sageli ei taha inimesed nendest pereliikmetest midagi kuulda, sest meenutamine toob kaasa süütunde, häbi või kõikematva kurbuse. Kuid unustamine ei too kergendust. Vastupidi, halb enesetunne ja hingevalu on igapäevased kaaslased. Olen näinud seanssidel kauneid lahendusi, mis on saabunud just kohtumise kaudu taolise kõrvalejäetud pereliikmega. Selleks pole vaja muud, kui kujutleda lähedast oma vaimusilmas, vaadata talle silma ja, võib-olla elus esimest korda, teda tõeliselt näha. «Ta on hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin – haavatav ja kurb,» oli hiljuti üks klient väärteo pärast perekonnast väljaheidetud vennaga «kohtudes» siiralt üllatunud. «Nüüd ma näen sind. See, mis sa tegid, jääb sinu vastutada, aga ma tean, et me oleme sinuga hingetasandil alati seotud.» Ilus ja liigutav, aga mis peatähtis – hingele kergendust toov.

Olla nähtud tugevdab meie immuunsüsteemi ja aitab vastu pidada stressi korral. Meditsiiniteadlane David Servan-Schreiber («Kehale meeldib tõde») kirjutab uurimusest, mis viidi läbi tuhande äsja rinnavähi diagnoosi saanud naise hulgas. Naistelt küsiti, kas nad saavad abikaasalt piisavalt tähelepanu. Viie aasta pärast oli nende seas, kes selleks ajaks surnud, kaks korda rohkem neid naisi, kes olid väitnud, et nad ei saa oma mehelt küllaldaselt tähelepanu. Kuidas seda selgitada? Meie aju kõige vanem osa – limbiline aju – kontrollib ühteaegu emotsioone ja füsioloogiat: hormoone, immuunsüsteemi, südame rütmi jne. «See «emotsionaalne aju» reageerib pidevalt meie tundeseisundile ja püüab puudujääke kompenseerida. Kui meil on tundeelus puudusi, korraldab just limbiline aju meie organismile stressi: verre eraldatakse hormoone, süda on häireseisundis ja vererõhk kõrgeneb. Samas on need sellised kohandumised, mis nõrgestavad meie elulisi funktsioone ja lõpuks soodustavad ka krooniliste haiguste arengut,» selgitab Servan-Schreiber. Kui aga meie limbiline aju saab signaali, et oleme tähele pandud ja armastatud, harmoniseerib ta parimal võimalikul viisil meie füsioloogiat.

Olla nähtav pole sugugi mugav, seda tean ma ka. Suur osa inimesi näeb mulje jätmiseks tohutult vaeva. Nad jutustavad endale ja teistele lugu, mis näitab neid sellisena, nagu nad arvavad olevat aktsepteeritav. On väga hirmutav, kui see kaitsekiht peaks murenema. Kuid teraapias see paratamatult nii läheb, sest turvalises keskkonnas on vanadel, kaua aega peidetud tunnetel turvaline peidust välja tulla. See toob pinnale kõrvalejätmise ja hülgamise hirmu, see muudab inimese väga haavatavaks. Igaühel on maski kandmiseks oma põhjus, kuid kahjuks ei suuda me maski tõttu näha teisi enda ümber. Tulemuseks on üksindus ja võimetus kogeda kellegagi tõelist lähedust. Ma olen veendunud, et igaühe südames on soov olla nähtud. On väga vapper võtta risk ning lubada teistel näha maski taha, näidata oma nõrkust ja haavatavust. Sellest hetkest saab muutumine alata. Seda teades ei muretse ma enam selle pärast, kas taipan terapeudina küsida õigeid küsimusi või kasutada õiget meetodit, vaid olen lihtsalt kohal, panen tähele ja tunnen kaasa.

Muidugi vajab see ikka ja jälle meeldetuletamist! Ma usun, et nii nagu minul, on sinulgi kalduvus eeldada, oletada ja mõistetamatut ratsionaliseerida. Aga oluline on hoiak: iga kohtumine on tähendusrikas, iga inimene läheb korda. See aitab nii sul kui neil, kellega kohtud, kasvada ehedaks iseendaks.