Nautlemise toob sinuni tähelepanu selle vastu, mida sa teed. Sellele, kuidas püsida pikka aega keskendunult näiteks šokolaadi nautimise juures, on pühendatud lausa ärksuse harjutusi. Aga vana äraproovitud viis, mis ühendab endas keskendumise ja tänulikkuse, on ka söögipalve. Kui palve näib sulle liialt kiriklik sõna, võid selle ümber nimetada tänuks toidu eest.
Kõigepealt on su ees puhas taldrik, nuga ja kahvel. Tunned toidu lõhna? See sõõrmeid ergutav aroom teatab, et kas sina ise või keegi teine on hoolega ettevalmistusi teinud, et sul oleks kohe midagi taldrikule panna. Nüüd ongi õige hetk, et sõna või mõttega tänada söögi valmistajat. Seejärel võid tänada Loodust, kus need toiduained on saanud kasvada, ja inimesi, kes on kasvatamisele kaasa aidanud. Lõpetuseks võid veel sõnastada oma suhtumise sellesse, mida sa sööma hakkad: «Ma õnnistan oma sööki armastuse ja rõõmuga, see toidab hea energiaga minu keha ja on mu tervisele kasulik. Ma naudin oma sööki tähelepanu ja armastusega.» Kui toit otsa saab, oleks hea veel kord toidu eest tänada ja kokka kiita. Nii külvad seemne järgmisele meeldivale söögikorrale.
Oled võib-olla kuulnud, et koka meeleolu kajastub toidu maitses, et «õnnelike» kanade munad on suurema toiteväärtusega kui puurikanade omad, et surmastressis pudulojuste lihast kandub sööjale edasi masendus ja viha? Ma olen igati mahetoidu poolt, aga samas arvan, et selle tagaajamisega ei maksaks üle pingutada. Hirmu ja umbusuga poetoidule lähenedes võid endale samamoodi kahju teha. Ära tekita endale liigset stressi, muretsedes, mis sinu söögi algmaterjalidega on enne sinu juurde jõudmist tehtud! Sa ei saa niikuinii kontrollida kõike, mis maailmas juhtub. Ja kui see sulle siiski nii oluline on, siis võta kaalumisele võimalus, et lähed maale elama ja kasvatad toitu endale ise, suhtled teiste toredate maainimestega ja saad neilt seda, mida ise ei kasvata.