Kujutluses on kõik võimalik! Remondi, puhasta ja kaunista oma sisemise maja ruume. Muuda kõike, mida soovid. Tee seda lusti ja naudinguga! Annad sellega hoolt ja tähelepanu oma kallile kehale ja meelele. Kui oled teinud vajalikud muutused, käi kõik ruumid uuesti läbi ja pane tähele, mis tunne on nüüd oma majas ringi liikuda. Eks ole hingel hea ja kerge olla?
Oma hingemajas rändamise kogemust jagab 34-aastane turundusspetsialist Liina:
Umbes aasta tagasi tundsin, et olen oma eluga totaalselt ummikus. Töö oli rutiinne ja igav, ülemus ei usaldanud mind ja jättis mulle vaid assistendi ülesanded. Olin just uude korterisse kolinud, kuid mul polnud sealgi mingit tahtmist midagi teha. Mõtlesin, et kui mu elu nüüd ei muutu, siis ei taha ma enam hommikul üles tõusta. Jube tunne!
Olin varem holistilises teraapias käinud ja oma sisemust uurinud. Seekord pakkus terapeut välja täiesti uutmoodi idee: me ei otsinud lahendust konkreetsele probleemile, vaid «võtsime kaasa kogu oma lapseliku uudishimu ja tegime tiiru ühes põnevas majas», nagu terapeut sõnastas. Appi, milline segadus! Mu elutoas olid paberinutsakud ja suitsukonid (ma ise ei suitseta!), porised jäljed jooksid üle põranda justkui kari turiste oleks mu toas läbustanud. Tundsin end seal väga kehvasti. Aga kõige rohkem ehmatas see, et mu majas pole üldsegi kööki! Ja siis taipasin, et mu elus on täpselt samuti! Ma ahmin jooksupealt croissant'e ja hamburgereid, aga terapeut räägib nautimisest. Mul hakkas endast kahju. Ma tahan ka elu rahulikult võtta. Tahan, et mul oleks aega iseenda jaoks, et ma ei peaks kõike tegema jooksujalu. Kujutlesin siis oma unistuste kööki – valget ja avarat, suure aknaga. Lauale panin Villeroy & Bochi, lemmikoliivid ja juustukandiku. Kui juba, siis juba! Koristasin ja küürisin oma tube. See oli väga lahe! Lapsepõlv tuli meelde, kui sai pappkarbist nukkudele kodu tehtud.
See lugu pani mind ikka tõsiselt mõtlema, et ma ei võta iseendale üldse aega. Olen isegi uhke selle üle, kui kiire mul koguaeg on ja kui palju ma jõuan tehtud!
See, mis viimase paari kuuga on juhtunud, on päris huvitav. Ma muutun kuidagi ärrituvaks iga kord, kui pean kiirustama. Ütlen siis endale: «Liina, rahu! Naudi seda, mis sa teed!» Olen loobunud rämpstoidust ja hakanud ise süüa tegema (mu ema kindlasti rõõmustab, kui ta seda loeb). Tööl tahan ülemusega rääkida ja kaubelda endale huvitavamad ülesanded.