Kristina Traks: kuidas ma sain lahti kombest lõputult alustamisega viivitada

Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Küllap oled sinagi kohanud inimest, kes ei saa ega saa asjadega alustatud. Tal on alati tuhat takistust ja põhjendust, miks mitte teha projektiga algust kohe nüüd ning tihtipeale leiab ta end taolise uimerdamise tulemusena pidevas ajahädas. 

Olin ise kunagi samasugune. Mu töönädal nägi välja nii, et kui esmaspäeval peeti koosolekut ja räägiti lahti teemad, siis kulus mul pärast seda umbes pool nädalat hoovõtuks, et üldse oma kirjatööde kallale asuda.

Edasi läks umbes nii: teisipäeval ma mõtlesin oma teema peale ja kui olin eriti usin, siis ka juba natuke guugeldasin sellel teemal. Õhtul kinnitasin endale, et olen jube tubli, sest ma ju mõtlesin asja peale. Kolmapäeval mõtlesin natuke sügavamalt ja valisin välja inimesed, kellega võiks rääkida. Õhtul kinnitasin endale, et paanikaks pole (veel) põhjust, sest küll ma need inimesed kätte ka saan. Homme või kunagi hiljem. Parimal juhul võtsin nädala lõpus mõnega neist ka ühendust, kuid mitte alati. Kohutavalt pikk stardirada ning ei saa küll öelda, et tulemus oleks alati seda väärt olnud.

Procrastination on inglise keeles selle nähtuse nimi. Eesti keeles polegi sellele sõnale ilusat vastet, vaid on selgitus – tegemist on probleemiga, kui inimene ei suuda kuidagi asjadega algust teha, otsides ja leides põhjendusi oma viivitamisele. Et ma ise olen olnud asjade suur edasilükkaja ja viimasel-minutil-tegija, siis juba mõnda aega teadlikult selle nähtuse vastu võidelnud.

Algatuseks tasub muidugi öelda, et taolise mõttetu uimerdamise kombest võõrutab vägagi kiiresti olukord, kui oled ise endale tööandja. Aga siin on minu nipid:

•          Kui loo teema saab paika, panen selle oma kalendrisse kirja ja planeerin päeva, millal selle loo tegemist alustan.

•          Teen igaks päevaks plaani, mis on vaja just sel päeval ära teha ja panen selle märkmikku kirja: inimesed, kellele on vaja helistada või kirjutada; lugu, mis on just sel päeval vaja diktofonilt maha kirjutada; lugu, mis on vaja viimistleda jne. Kirjas on ka muud kohustused – nt maksa see arve, pane hambaarstiaeg või osta sünnipäevakink.

•          Igal hommikul teen ma märkmiku lahti ja alustan KOHE nende asjade tegemist. See on asi, mida ma toimetuses töötades mitte kunagi ei teinud. Pea alati uimerdasin ma vähemalt kl 11ni. Oli ju vaja kõik maailma ajalehed läbi lugeda, töökaaslastega lobiseda ja niisama netis foorumites aega surnuks lüüa.

•          Ma alustan päeva ebameeldivamatest ülesannetest. Näiteks intervjuu lindilt maha kirjutamine on väga tüütu ja selle võtan ma kohe hommikul ette.

•          Üritan kõik lood valmis teha vähemalt üks päev enne viimast tähtaega. Enamasti see ka õnnestub.

•          Kui kirjatükki soovitakse nn ähmaseks tähtajaks, panen sellele ise lõppkuupäeva, millal peab asi valmis olema.

•          Muidugi ma luban endale vahel niisama olemist, aga ma teen seda kontrollitult ja täiesti teadlikult. Kui asjad sujuvad, ei ole vaja passida närviliselt arvuti taga, vaid võib minna keset päeva hoopis suusatama või mängida pool päeva oma lastega. Kusjuures – ma tegin seda ka varem. Käisin tööajal trennis, šoppamas, niisama sõbrannadega lobisemas – aga erinevalt praegusest saatsid kõike seda tohutud süümepiinad, sest ma ju teadsin sisimas, et tegelen alustamise edasi lükkamisega ja tööandja aja näppamisega.

•          Kui mõte täitsa kinni kiilub ja kipub korduma vana «mittealustamise» muster, võtan hea muusika ja lähen kõnnin tunni-paar. Enamasti naasen neilt käikudelt ideedega, mis tuleb vaid kirja panna või vähemalt plaaniga, kuidas midagi teha.