Kus sünnivad ihad, projektid, detailsed plaanid ja impulss tegutsemiseks? Loomulikult saab kõik alguse meie peas. Selleks et meie elu oleks rahuldustpakkuv, on hea enesele selgeks teha, kuidas meel toimib, mitte lasta tal omapäi tegutseda ja oodata, mis juhtuma hakkab, kirjutab Sensa. Kui mõistame oma meele toimimist, on võimalik luua endile elu, mida tõeliselt elada soovime.
Samamoodi, nagu me seemneid külvates rajame aia, nii loome mõtteid külvates ise oma elus tärkama hakkavad kogemused ja nende tagajärjed, nii head kui halvad, ja seda hoolimata sellest, kas see idee meile iseenesest meeldib või ei. Oskus oma meelt vallata on seega kahtlemata üks võtmetegureid oma elu suunamisel. Näiteks kui kõnnime tänaval, näeme seal kõiksugu asju ja mõtleme neist automaatselt, kas teadlikult või alateadlikult. Oled sa märganud, et niipea kui su pilk millelegi langeb, hakkad sa kohe sellest mõtlema ja sageli ei ole neil hetkedel pähetikkuvad mõtted enam sugugi mitte sinu enese teadlik valik?
Oletame, et läksid jalutama eesmärgiga üks probleem selgeks mõelda, kuid ühel hetkel avastad, et mõtted tegelevad juba ammu sootuks muude teemadega. Ja mis veelgi olulisem, külgetõmbeseaduse kohaselt hakkame seepeale sõna otseses mõttes oma ellu meelitama asju, mida me tegelikult ei ole teadlikult otsima tulnud. Just seetõttu koosnebki meie elu vaid natuke sellest, mida soovime, ja suures osas sellest, mida me tegelikult põrmugi ei taha. Kui hakkame tähele panema, mis see on, millele me enamasti keskendume, siis saame ka aru, miks kõik meie elus on just nii, nagu on. See, kas me suudame viia oma eesmärgid ellu ja loomulikult sealjuures mitte teisi kahjustada, sõltub tervest hulgast tegureist, millest kohe ka lähemalt räägin.
Terviklikkus
Terviklikkus tähendab, et oleme keskendunud iseenda olemuse keskmele, mitte mõnele muule sõlmpunktile, nagu isik, ego, abielu- või peresuhted, kuuluvus mõnda organisatsiooni, teatud spirituaalse tee järgimine või midagi kolmandat. Kui oleme oma enese keskmest väljas, oleme sunnitud toetuma muudele – näilistele – toetuspunktidele. Nõnda rajame piltlikult öeldes oma maja paljale rannaliivale, lootuses, et see peab looduse stiihiatele vastu. On üpriski lihtne ette kujutada, mis hakkab esimese suurema tormiga toimuma. Kui soovime rajada sisemist tormikindlat kodu, tuleb meil olla ühenduses oma tegeliku olemusliku keskmega.
Eneseusaldus
Eneseusaldus on täielik usaldus oma sisemise väe vastu. See on üks olulisemaid omadusi, sest ilma sisemise eneseusalduseta ei ole me kunagi piisavalt vaprad, olemaks need, kes me tegelikult oleme. Väga paljude inimeste eneseusaldus on kõvasti räsida saanud juba varases lapsepõlves. Selle asemel et sillutada teed meie sisemise usalduse kasvule, kipuvad nii vanemad kui ka ühiskond meid enamasti suunama pigem sel moel, et täiskasvanuea saabudes oleme täielikult minetanud oskuse iseend ja oma vaistu usaldada. Sellest saab üks suurimaid takistusi vaba ja iseseisva indiviidi väljakujunemisel. Lisaks on see üks paljudest põhjustest, miks sageli kiputakse sõltuma mõnest autoriteetsena näivast isikust.
Eneseusalduse taastamine toimub järk-järgult ja aitab meil uuesti saada selleks inimeseks, kelleks oleme loodud. See tekib aegamööda teadlikkuse kasvades ja end kätteõpitud mõttemustreist vabastades. Enamasti vajame siinjuures abi ja juhendust inimestelt, kes juba on oma sügavama eneseusalduse taastada suutnud. Abi tasuks otsima asuda juba varakult, mitte siis, kui häda juba väga kõvasti pitsitama tikub.
Loomehuvi
Selleks et loovus huvi hakkaks pakkuma, tuleb eneses avastada kirg, astuda välja turvalisest kookonist ja tuua välja oma unikaalsus. Alles siis, kui see on toimunud, saame aru, kuivõrd oluline on meile loov väljendus, ja tunneme, kuidas soov sellega jätkata meis veelgi kasvab. Vajadus end loovalt väljendada on meie tegeliku loomuse algupärane osa, mis aitab sütitada kirge ja suhtuda loominguliselt ka töösse.
See, mil moel me end loovalt väljendame, ei ole oluline, kuni see ei lähe vastuollu meie sisima loomusega. Niimoodi elades on sügav sisemine rahuldus hingelähedase tegevuse üks olulisi kõrvalsaadusi.
Otseühendus energiaallikaga
Väikesi lapsi vaadates näeme, kuidas nad on püsiühenduses mingi lõputu energiat ja inspiratsiooni tootva lättega. See on täiesti ilmselge. Heites aga pilgu vanematele inimestele, märkame, et neil jälle on sama ilmselgelt elurõõmust ja tiivustatusest puudu: nad ei näi enam kasvavat ja arenevat ega mõju kahjuks liiga sageli inspireerivalt. Samas oleme kohtunud ka inimestega, kes püsivad kuni maiste elupäevade lõpuni äärmiselt vitaalseina. Juba nende liigutusist kiirgab nooruslikkust ja elujõudu. See omakorda paneb mõtisklema küsimuse üle, milles küll peitub nende saladus. Miks mõned inimesed on kuni viimse hingetõmbeni ärksad ja entusiastlikud, samas kui teised näivad hiliseist neljakümnendaist alates otsekui elurõõmust tühjaks voolavat? Kahju küll, kuid valdav osa inimestest kaotavad ühenduse selle energialättega pingete, muretsemise ja hirmude pärast, mida nad oma psühhofüüsises püsivalt tallel hoiavad. Ainult vähestel meist õnnestub – tihti tänu joogale ja teistele keha-meele tehnikatele ning spirituaalsetele teedele – jääda ärksaiks elu lõpuni. Ja tuleb mainida, et juba ainuüksi see oskus on märk äärmiselt rahuldustpakkuvast elust.