Saa sõbraks oma Sisemise Kriitikuga

Kes on sinu suurim kriitik? Eks ikka sina ise. Foto: SCANPIX

«Ma ei saa sellega hakkama, ei ole mõtet proovidagi.»

«Jälle tegin valesti – küll ma olen ikka rumal.»

«Ma näen nii kole välja.»

Kas mõni nendest mõtetest on sulle tuttav?

See, kes meile ennast materdavat juttu ajab, on Sisemine Kriitik, kirjutab Iris Meigas salasona.eu-s. Milline on sinu Sisemine Kriitik? Kas selline, kes vaikselt su enesekindlust õõnestab ning su valikud ja ideesähvatused juba eos hukka mõistab? Või hoopis see, kes valjult kamandab ja su seljal piitsa plaksutab? «Tee kiiremini! Rohkem! Paremini!»

Sinu teadvuses laiutav Sisemine Kriitik mõjutab su elu – tekitab halbu tundeid ja nurjab su plaane. Kuigi see ei ole kohe ilmselge, on sel Kriitikul põhjus ja eesmärk. Tegelikult kehastab ta sinu kaitsjat. Ta püüab sind päästa pettumuste ja ebaõnnestumiste, ohu ja teadmatuse käest. Sisemine Kriitik püüab sind iga hinna eest hoida uue ja veel suurema valu eest.

Enesekriitika

Kuigi tema töövahendid on äraspidised, on Sisemine Kriitik sinu hoidja ja kaitsja. Selleks, et end väärtuslikuna tunda, ei ole vaja Kriitikut maha matta või ukse taha tõsta. Temaga saab koostööd teha. Võite isegi sõbraks saada!

Ei tasu peljata, et vaigistades oma Sisemist Kriitikut muutud laisaks ja enesekeskseks, sest piits su turjal ei plaksu enam. See on ikka seesama Kriitik, kes sulle seda väidab. Tekitades vaikset ruumi lärmava kriitiku kõrvale, muutud hoopis rahulolevaks ja tasakaalukaks.

Pane tähele enda sees toimuvat sisemonoloogi. Kui keegi su peas õiendab ja hinnanguid annab, siis lihtsalt vaatle seda tegevust armastavalt. Mida rohkem oled teadlik Kriitiku kõnest, seda vaiksemalt hakkab ta rääkima. Kui annad oma Sisemisele Kriitikule tähelepanu ja armastust, siis muutub ta sinu hoolivaks kaitsjaks ja suunavaks abiliseks.

Harjutus

Meie aju armastab mõtlemisel võtta aluseks polaarsusi ehk vastanduvaid võrdlusi. Sellest sünnib nö must-valge mõtlemine, mis on eriti iseloomulik enesekriitilistele inimestele. Tulevikusündmusi prognoosides nähakse võimalike stsenaariumidena ainult kas head või halba varianti, vahel ka ainult halba või väga halba lahendust. Nõnda ennustatakse endale ebaõnnestumisi ja jäetakse hirmust paljud asjad elus proovimata. Ennast arvustades ja tugevalt tsenseerides surub inimene oma mõtlemise ja käitumise tugevalt raamidesse. Kuid nende pitsitavate raamide sees ei ole hea olla – seal on igav ja ahistav. Seal puudub spontaansus, loovus, elurõõm ja mängulust.

Võtmekoht selle harjumuse muutmisel on tutvustada endale kogu laia võimaluste skaalat, millele võib võimalikele tulevikusündmustele antava hinnangu paigutada. Näiteks varasema super–katastroof vahelisele skaalale määra veel selliseid omadussõnu nagu: põnev, fantastiline, huvitav, kummaline, ärritav, naljakas, ootamatu, pettumustvalmistav, omamoodi, üllatav, imelik jmt. Ka polaarselt mõtlemise soodumuse saad enda jaoks positiivselt tööle panna, kui võtad tulevikusündmuste prognoosimisel võrdlusesse hea ja väga hea stsenaariumi. Näiteks: «Huvitav, kas see töö läheb mul sujuvalt või saab nalja ka?» Kas panid tähele, et läbikukkumise varianti siia ei mahugi? Mõtle ja tunneta erineva varjundiga väljavaated läbi, nii muutuvad need aina reaalsemaks.

Uue ja enda suhtes sõbralikuma harjumuse juurdudes tunned, kuidas sinu ärevus ja hirmutunne taanduvad. Sind ei kurna enam liiga kõrge saavutusvajadus ega muserda püüdmatus kõrguses olev latt. Sinu ees avaneb kirju valikuvõimaluste puu, kus iga harunemine toob kaasa lõpmatul hulgal valikuvariante. Sa tunned ja koged, kuidas su maailm avardub ja muutub värviliseks, elu muutub põnevaks. Sellest võib kujuneda isegi lõbus mõttemäng, kus sa juurdled omaette või arutled sõbraga, et milliseks kujuneb järgmine stseen sinu elus. Võimalikke perspektiive on lugematu hulk.

Proovi! Sa märkad kohe, kuidas tuju ja väljavaated paranevad.