Kadri Kallaste mängud tapeetidega

Sütitav tapeeditundja: Kadri Kallaste võib oma lemmikutest lõputult rääkida. Foto: Peeter Langovits

Saksamaal Kasseli tapeedimuuseumis restauraatorina töötav Kadri Kallaste on kui elav näide selle kohta, et julge pealehakkamine sillutab edutee.

Muuseumi töötoas vanade tapeetide kallal nokitsemine ei tundu just tegevusena, mis võiks võluda üht noort särtsakat daami. Möödunud sügisel Eesti Kunstiakadeemias tapeete ja nende konserveerimist käsitleva doktoritöö kaitsnud Kadri Kallaste on aga tões ja vaimus tapeediusku ning võib neist seinakatetest kõnelema jäädagi, endal silmad säramas.

Tegelikult unistas ta esialgu arhitekti või sisearhitekti ametist ning käis mitu aastat kunstiakadeemias ettevalmistuskursustel, aga leidis siis erialade nimekirja lõpust restaureerimise ja muinsuskaitse. «Mul käis kehast jõnks läbi, et sinna ma pean proovima,» meenutab Kallaste.

Kuna 2001. aastal oli tegemist uue erialaga, tahtis Kallaste neid õpinguid juhatavalt professor Juhan Maistelt täpsemalt teada saada, millised väljavaated tal on.

«Selgus, et olin esimene sisseastuja, kes selle suuna vastu huvi tunneb. Professor soovitas mul katsetele tulla, ja sain sisse ka,» räägib nüüdne kunstidoktor.

Kultuurilembene kodu

Tudengite lapsena Tartus sündinud Kallaste kasvas üles vanavanemate juures Liivi lahe kaldal asuvas väikeses Treimani kalurikülas. Vanaemal oli klaasi taga kaugsõidukaptenist kasuisast jäänud põnevat vanakraami Taanist, Inglismaalt, Saksamaalt jm.

«Kui olin kindel, et teised viibivad piisavalt kaugel, käisin neid asju vaatamas. Uurisin ettevaatlikult keraamikamärke tasside all ja õppisin juba koolieelikuna Kuznetsovi tundma. Kõik see tundus kauge ja hoomamatu, aga ometi tähtis,» räägib Kallaste. Ja lisab, et kultuurilembeline arstist ema viis teda juba väiksest peast sageli muuseumidesse ja teatrisse, näiteks «Luikede järve» sai vaadatud viieaastasena. «Mulle toodi kultuur koju kätte ja võib-olla just sealt algas armastus vana kultuuri vastu,» mainib Kallaste.

Esimesel kursusel ei osanud vastne tudeng valida, millisele materjalile pühenduda. Proovis kõigepealt mööbli restaureerimist ja käis firmas Tsunftijänes praktikal. Siis aga vabanes ennistuskojas Kanut paberirestauraatori koht ja nad olid valmis algaja tööle võtma.

«Mulle anti pakk Pärnu Postimehe 1862–1863 kokkuköidetud aastakäike. Sadu ja sadu lehti paigates ja pestes hakkasin paberist aimu saama ja tunnetama, kuidas see materjal käitub. Too paber oli rabe ja lõhnas nagu vana sokk!» meenutab Kallaste.

Bakalaureusetöö kirjutas Kallaste papjeemašeest, mida meil on kasutatud lae- ja seinakaunistustes. Silmapaistvamad neist on näiteks Uderna mõisas Tartumaal ja Suure-Kõpu mõisas Viljandimaal. Kui Kallaste hakkas kunstiakadeemiat lõpetama, saabus Tallinna üks Soome tuntumaid tapeediuurijaid Maire Heikkinen, kes rääkis paeluvalt oma tööst, näitas fragmente vanadest ja rekonstrueeritud tapeetidest, selgitas, kuidas ajaloolisi trükitehnikaid ära tunda jne.

«Mulle avanes täiesti uus maailm! Hakkasin selle kohta lugema ja materjali koguma, istusin õhtuti internetis ja guugeldasin, et mis asi on see vana tapeet. Siis soovitati mul kohe doktorantuuri proovida, sest lõpetasin nelja-aastase bakalaureuse, mida võrdsustatakse magistriga,» räägib Kallaste. Paraku leiti doktoriõppe vastuvõtukomisjonis, ta on veel liiga roheline, et tapeetidest kirjutada, parem mingu ja mõelgu asja üle järele.

Viin – London – Kassel

Pettunud neiu läks ennast tuulutama Austriasse, kus teda ootas noormees, kellega nad olid Sloveenias vahetusüliõpilastena kohtunud. Et Kallaste oli juba keskkooli ajal ehteid teinud, otsustas ta Viinis väikese näituse korraldada. Võttis asjad kaasa ja jäigi tükiks ajaks Kesk-Euroopasse, kuigi alguses mõtles paarist kuust.

Seal vallutaski tapeedimaailm ta jäägitult. «Seadsin eesmärgiks, et loen ja konspekteerin peatüki tapeediajalugu päevas, nüüd ongi mul tohutu hulk väljakirjutisi raamatutest, mida kasutan loenguid ette valmistades,» ütleb kunstidoktor, kes on tänu juhustele mitu õiget teeotsa leidnud.

Näiteks kord Eestis olles astusid nad koos emaga möödaminnes sisse sisustussalongi Põrrand & Zein, kus samuti tapeete müüakse. Poe omaniku Ave Koort-Aavikuga hakkas jutt jooksma ja selle tulemusena läks noor restauraator peagi ekskursioonile Inglise mainekasse tapeedimanufaktuuri Cole and Son. Muide, see firma valmistab tapeete ka Buckinghami paleele ja teistele tähtsatele majadele. Pärast paaritunnist ringkäiku võttis Kallaste südame rindu ja küsis, kas tal on võimalik vabrikusse praktikale tulla.

«Kuna olen restauraator, kelle huvi keskmes on ajaloolised tapeedid, ei pidanud nad mind konkurendiks, vaid kutsusidki kaheks nädalaks tutvuma ajalooliste tapeetide taastootmise ja nende käsitsi trükkimise meetoditega,» räägib Kallaste, kes sai ka loa vabriku ajalooliste tapeetide väljapanekust huvipakkuvamaid näiteid kaasa lõigata. Kokku tõi ta sealt sadakond mustrit.

Seejärel pendeldas ta taas Eesti ja Austria vahet. «Kord nägin kuulutust, et ühte residentsi otsitakse laemaalingute restauraatorit, kes poleks väga kallis,» meenutab Kallaste. «Kuigi mul polnud lae­maalidest õrna aimugi, kandideerisin. Võtsin endale nii-öelda assistendiks Erasmusega Viinis viibiva  koolikaaslase, kes oli laemaalingutele spetsialiseerunud, aga tegelikult tegutsesin mina tema näpunäidete järgi.»

Salongi kõrval, kus eestlannad töötasid, asus lossi raamatukogu, kust aeg-ajalt kostis ühe meesterahva naerupahvakuid. Selgus, et tegu on paberi restaureerimise instituudi tapeeditundja Markus Kröniga.

«Ühel päeval päris mees, kes ma olen, sestpeale hakkasime suhtlema,» räägib Kallaste, kes sai lae­maalingu restaureerimise järel EKA doktoriõppesse. Siis võttis ta Kröniga uuesti ühendust ja kutsus teda Krista Kodrese kõrval oma kaasjuhendajaks. Kaks aastat doktoriajast mööduski tapeedirestauraatoriga koostööd tehes.

«Saksamaal Kasselis, kus ma ka praegu töötan, on tohutu tapeedikogu,» nendib Kallaste. «Eelmisel aastal, kui olin just lõpetanud oma doktoritöö, kuulutati muuseumis välja restauraatori konkurss, ja mina mõtlesin, et kui ma nüüd ei proovi, siis ei anna ma seda elu lõpuni endale andeks.»

Tapeeditundja lemmikuks on rokokoomustrid, mida Eestis leidub kahjuks üliharva. «Need 18. sajandi keskpaigast pärit tapeedimustrid on kuidagi kohmakad, aga samas hästi kodused ja armsad,» tõdeb Kallaste, kelle Tartu linnamuuseumile koostatud näitusel «Mängud tapeetidega» saab iga huviline siinmail levinud ajalooliste seinakatetega tutvust teha.

Kadri Kallaste

Sündinud 3. veebruaris 1983 Tartus

Haridus

2001 lõpetas Mustamäe gümnaasiumi

2001–2006 Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna bakalaureuseõppes

2004–2005 Ljubljana ülikooli kunstiakadeemia restaureerimise osakond, Erasmuse stipendium

2009–2013 Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna doktorantuur, uurimus «Tapeetide säilitamine interjööri osana. Tapeedi konserveerimise problemaatika käsitlus Austrias, Eestis ja Rumeenias  läbiviidud projektide põhjal»

2010–2011 Viini rakenduskunsti ülikooli restaureerimise ja konserveerimise instituut

Töö

Saksa tapeedimuuseumi restauraator