Nätsuga kaalust alla ehk mis on negatiivsed kalorid?

Foto: SCANPIX

Kaalustalla.ee blogis on käsil põnev teema – «negatiivsed kalorid». Mis need on ja kui tõsiselt tasub nende kohta levivatesse juttudesse uskuda?

Lühidalt selgitatuna on tegemist uskumusega, et teatud toitude söömine ning seedimine kulutab rohkem energiat kui toidust endast omandame. Ehk et toidust saadav kalorite hulk on peale seedimise jms protsesside mahaarvamist lõppkokkuvõttes negatiivne ja sul on lihtsam kaalust alla võtta.

Enamasti väidetakse, et mitmed erinevad juurviljad on parimad negatiivsete kalorite allikad – nagu näiteks seller või kurk.

On selles jutus tõde?

Tegelikult mitte. Mistahes toidu söömisele kuluv energia ei ületa temast saadavat energiakogust. Millegi närimine kulutab äärmiselt vähe kaloreid (5-10 kcal/h) ning isegi niivõrd energiavaesed taimed nagu seller või kurk, mis on enamuses vesi, sisaldavad ka väga väikses koguses rohkem kaloreid (15 kcal/100 g kohta), kui me tunniajase närimisega kulutada suudaksime. Ning me ei näri ju ometigi pisikest kurgitükki tund aega.

Seedimisele ja muudele ainevahetusprotsessidele kulub tõepoolest veel veidi energiat, kuid ka siin on numbrid tagasihoidlikud.

Mis veelgi tähtsam – seedeprotsessidele kuluv energia on otseselt sõltuvuses toidu enda energiasisaldusest.

Kõige rohkem energiat kulub valkude seedimisele – kuni 30 protsenti toidu enda energiasisaldusest. Süsivesikute puhul on see number kuni 15 protsenti. Rasvade seedimine erilist energiakulu ei nõua.

See aga tähendab, et ükskõik milline ka toidu energiasisaldus ei oleks, tema seedimisele ei saa kuluda rohkem energiat kui ta ise sisaldab. Ning toidu närimine ei kuluta piisavalt energiat, et einekorra energiabilanssi negatiivi viia.

Termin «negatiivne kalor» on iseenesest küllaltki ebaloogiline. Kalor on nimelt ühik, mis tähistab vajamineva energia hulka, et tõsta ühe kilogrammi vee temperatuuri 1 kraadi celciuse võrra. Ehk, kalor ei saagi terminoloogia suhtes kunagi negatiivne number olla. Kalor on alati positiivne number.

Kas on olukordi, kus siiski on võimalik söömisega seotud tegevustes põletada rohkem energiat, kui me omandame?

Jah. Mõned erandid on. Näiteks suhkruvaba nätsu närimine. Üks nätsupadjake sisaldab enamasti väga vähe energiat, suhkruvabad nätsud praktiliselt 0 kilokalorit ning nätsu tõesti näritakse vahel mitu tundi järjest. Seega võib nätsu närimisega tekitada iga tund mõne kalori jagu energiadefitsiiti.

Muidugi on tegemist kogusega, mis eraldi võttes on liiga väikse mõjuga meie kehakaalu reguleerimisele.

Vee soojendamine on teine näide. Meie keha peab tarbitud vee soojendama kehatemperatuurini, mis tähendab, et jääkülma vee joomine võib iga joodud kilogrammi (või umbes liitri) kohta kulutada ca 35 kilokalori jagu energiat. Nagu ka nätsu puhul, on need numbrid liiga väiksed, et erilist mõju meie kehakaalule avaldada. Kuigi mitmeid selliseid tegevusi koos praktiseerides võib kasu siiski saada.

Teadlased on avastanud, et paljud inimesed kipuvad toitude energiasisaldust alahindama, kui toit sisaldab nende arust tervislikke koostisosi. Pannes näiteks hamburgeri kõrvale ühe õuna, arvavad paljud inimesed, et einekord on nüüd tervislikum ja sisaldab vähem kaloreid. Huvitavaks teeb asja see, et tegemist on alateadvusliku suhtumisega ning tegelikult ei usuta nö. negatiivsete kalorite olemasolusse.

Seda huvitavam on leida mitmetest peavoolu meediaväljaannetest jutte negatiivsete kalorite kohta ning lugeda inimestest, kes tõsimeeli, teadlikult, usuvad nende olemasolusse. Tundub, et tervislikkust võrdsustatakse endiselt madalama kehakaaluga ning just nimelt erinevad juurikad ja puuviljad on asetatud kõrgeimale pjedestaalile.

Reaalsus võib aga olla tunduvalt lihtsam – süües kiudainete rikkaid, madala kalorsusega toite, püsib meie kõht lihtsalt kauem ja paremini täis.

See aga aitab vähendada liigsöömist ning viia kehakaalu languseni. Negatiivsete kaloritega pole siin midagi tegemist.

Taaskord soovitan inimestel hoida võimalikult kainet meelt. Analüüsida asju rahulikult ning konsulteerida tänapäeval internetis vabalt kättesaadava teadusliku kirjandusega. Tegelikult piisab isegi vaatest algklasside bioloogiaõpikusse, et mõista paljude meedias levivate arusaamade ebatõesust. Olge skeptilised ja kriitilised!