Mairold Millert: võistlustants on ainuke sport, kus on võimalus õpetada poistele käitumist

Tantsuõpetaja Mairold Millert. Foto: Mihkel Maripuu

Mairold Millert on tuntud võistlustantsija, kes on tiitleid noppinud nii koduses konkurentsis kui ka näiteks Suurbritannia meistrivõistlustel. Mairold oli Tomsoni mänguasjade e-poe lõbusas kontoris lahkesti nõus rääkima kõigest sellest, mis hakkab noore inimese elus muutuma, kui ta otsustab võistlustantsuga tegelema hakata.

Kõigepealt uurime aga, kuidas Mairold ise tantsutrenni sattus?

Kui ma käisin 4. klassis, toimusid meie koolis tantsukursused. Alguses olin kindel, et selle naiseliku alaga mina küll tegeleda ei taha ja mina ei lähe. Kõik teised aga läksid ja lõpuks otsustasin, et lähen ainult siis, kui üks hästi lahe paralleelklassi tüdruk ka läheb. Meist said tantsupartnerid ja tantsusammud klappisid nii hästi, et tantsisime ja võistlesime edukalt koos päris mitu aastat.

Minu hirm tantsimise ees oli tingitud ka sellest, et meil oli päris karm poiste punt, kus päris kõvasti tögati üksteist. Tantsides sain aga aru, et olen milleski hea ja see innustas hirmust üle olema. Täna toimuvad juba pea pooltes koolides tantsukursused ning see on väga hea, sest tantsusamme peab oskama. Teen praegu seltskonnatantsu kursusi ning pole üldse harv juhus, et kohale tulevad pea 50aastased paarid, kes pole enne sammugi teinud ja see on kurb.

Kas sellest võib järeldada, et oma lapse paned kunagi kindlasti tantsutrenni?

Oma tulevastele lastele ma midagi peale sundima ei hakka, kuid paariks aastaks, kasvõi vastu tahtmist, panen tantsima küll ja eriti poisslapse. Tantsimine annab ääretult palju. See arendab ja õpetab, kuidas peab käituma, kuidas suhtlema ning kuidas ülikonda ja lipsu kanda. Samal ajal peab aga pea kogu aeg töötama. Tantsimine on nagu pusle kokkupanek, kogu aeg pead mõtlema, mis millega kokku sobib ja järgneb. See on mõttega sport.

Ajal, kui võistlesin, veetsin kõik päevad viigipükstes ja triiksärgis ning juba päris noorena oskasin endale lipsu ette siduda. Ülikonda peab iga mees oskama kanda, aga kahjuks on väga palju mehi, kes end ülikonna ja lipsuga väga ebamugavalt tunnevad.

Peale selle on mul tänu tantsimisele rüht paigas. Kui olen dressides on minu hoiak hoopis teistsugune. Samas on juhtunud, et omaarust lösutan, aga sõbrad küsivad, miks sa nii sirgelt istud. Minu selg lihtsalt ei vaju nii lössi nagu teistel.

Seltskonnatantsu kursused Mairold Millerti juhtimisel. Foto: Foto: Marianne Loorents

Millises vanuses on õige aeg tantsutreeningutega alustada?

Paljud tantsukoolid kutsuvad trenni juba 4-6aastased lapsed. Minu kogemus ütleb, et selles eas veel tantsu väga õpetada ei saa. Lapsel on oma lapse mõtted ja treeningud on väga mängulised. Tantsu mõistmine algab umbes kuuendast eluaastast. Kuigi lapsed õpivad väga kiiresti, tehakse tehnikaid õppides ikka ja jälle vigu ning selleks peab valmis olema.

Võistlusi korraldatakse ka juba päris pisikestele. Sageli loeb turniirikorraldaja rütmi kaasa, sest kümnest paarist ainult kaks tantsib muusikasse, aga oluline on see, et lastel on olemas väga hea lävepakk, millest alustada.

Mäletan väga hästi, kui avastasin, et kogu tants tuleb minu seest, otse südamest. Kannad tantsu kõik oma emotsioonid.

Kellele võistlustants sobib ja kellele ei sobi?

Levinud arvamus on, et võistlustantsija peab olema pikk ja peenike, ja et treenerid on väga karmid, kes karistavad iga liigse kilogrammi pärast. Võib-olla kunagi see oli nii, aga täna kindlasti mitte.

Näiteks praegu on ühes vanusegrupis üks teistest tunduvalt pontsakam poiss, kuid kes põrandale minnes tantsib nii hästi, et on peaaegu võitmatu.

Kui sul on julgust, siis tuleb ka tants. Ma arvasin ka alguses, et miks ma pean vägisi naeratama, aga ühel hetkel ma lihtsalt naeratasin ja see oli nii loomulik.

Aga, kas ka arvutiekraani fännavat last on võimalik tantsima panna?

Kõigepealt tuleks panna piirang igasugustele arvutimängudele. Nägin hiljuti videot, kus ühe 18aastase noormehe maailm lagunes koost, sest isa sõitis murutraktoriga tema arvutimängudest üle. Arvutimängud on suuresti raisatud aeg ja laps peaks kindlasti tegelema ka millegi muuga ning võib olla sobib talle just võistlustants.

Kindlasti ei tohiks last trennist ära võtta, kuid ta lihtsalt ütleb, et enam ei taha ja näiteks pole ka tulemust ette näidata.  Muidugi, kui on mõni teine huvi ja trenn, aga lihtsalt koju arvuti seltsi jätta ei tohiks. Üldse on väga raske öelda, et kellelegi ei sobi. Mul on täiskasvanute trennis olnud ka üks väga hea muusik, kes ei suutnud muusikasse tantsida. Ta ise ütles naljatades, et muusika teda ei sega. Samas võib mõnel mittemusikaalsel olla väga hea rütmitunnetus.

Hiljuti tuli USA meistriks Eesti paar, kelle meespool leidis end tantsus alles täiskasvanute klassis. Mäletan teda juba päris noorest peale ja alati oli tunne, et võistlustants pole ikka tema jaoks. Aga näe, ta jõudis oma aja ära oodata. Iial ei tea, millal see klikk ära käib.

Kui palju peab aga vanemal raha olema, et laps saaks tegeleda võistlustantsuga?

Seda on palju räägitud, et võistlustants on kallis ala, samas ei saa mina öelda, et minu vanemad oleksid keskmisest jõukamad olnud. Tipptasemel nõuab iga sport raha, aga nooremates klassides on võimalik harrastada seda ala ka oma võimaluste piires.

«Tähed jääl» finaalsaate läbimäng. Jääl Mairold Millert ja Julia Abolina. Foto: Foto: Viktor Burkivski

Väga levinud on taaskasutamine. Paar tantsukingi kantakse tihti maha alles siis, kui nad enam koos ei seisa. Sinnani on nad aga teeninud päris mitut noort tantsijat, kes on neist lihtsalt välja kasvanud.

Tavaline trenn ei nõua eriti mingeid väljaminekuid. Mõned treenerid lubavad trennis käia ka teksadega, aga mina arvan, et viigipüksid on õigem riietus. See on ka hea võimalus kasutada ära need viikarid, mida muidu ainult aktustel kantakse ja mis kevadeks on üldjuhul juba lühikeseks jäänud. Tüdrukutel on kindlasti olemas mõni kena seelik ja topp, mis sobib väga hästi tantsutrenni.

Võistlusriided nõuavad muidugi natuke investeerimist, aga seal valitsevad väga kindlad reeglid ning igasugune lapse klouniks tegemine meigi ja sädelevate kleitidega on keelatud. Ka meil on olnud võistlusi, kus paar saab disklahvi lihtsalt sellel põhjusel, et vanemad ja treenerid on saatnud põrandale huuleläikega «kaunistatud» lapse.

Soenguid ja meike lubatakse alates 13-14aastaste vanusegrupist. Sageli õpetatakse soengute tegemine selgeks vanematele ja eraldi juuksurit pole vaja külastada. Ega need soengud väga juuksurite soengutega ei sarnane ka. Mäletan, et meile laagris lausa õpetati, kuidas oma juukseid sättida. Seisime föönid ja harjad käes ning tegime endale ise võistlustantsija soenguid. Mul endal olid juuksed tihti sätitud nii, et võisin magada ja ükskõik mida teha, aga juuksed püsisid ikka paigal.

Erinevates vanusegruppides on väga palju välimusega seotud reegleid, mis kõik kaovad siis, kui jõutakse täiskasvanute klassi. Seal muutub väga oluliseks massist silma paistmine. Kui tantsisin Inglismaal, siis käskis treener mu partneril kanda neoonrohelist kleiti. See oli väga võõrastav, aga tal oli õigus ning meid pandi tähele.

Mida öelda aga isadele, kes ikka kardavad, et see ala on poisile liialt naiselik?

Mina ütleks nii, et see on ainuke sport, kus on võimalus poistele õpetada käitumist ning suhtumist ja suhtlemist tüdrukutega juba väga varajasest east peale. Üks endisi Eesti tippsportlasi on lausa tunnistanud, et tema arvamus muutus siis, kui ta nägi maailma tippude võistlust. Sportlase silm nägi ära, et selle kõige taga on tõsine treening ning see on tõeline sport.

Kui pikk on võistlustantsija karjäär?

Nagu igal muul spordialal hakkab füüsiline võimekus langema kolmekümnendate eluaastate keskel. Mina lõpetasin varem, sest mulle oli oluline ka haridus ning kooli lõpetamine. Kui tahad olla maailma tipus, siis reisid ja võistled kogu aeg. Raha on hiljem võimalik tagasi teenida treeneri ja kohtuniku tööd tehes.

Peale hea rühi olen saanud endale väga toreda hobi, mida siiani muude tegevuste kõrval harrastan ja naudin.