Lugeja kirjutab: ükski laps ei peaks trennis hirmust nutma

Lapsed trennis. Foto: SCANPIX

Hiljuti avaldas Postimehe terviseportaal tennisetreeneri arvamuse lapsevanematest, kes sekkuvad treeningutesse ja peavad end lastest tähtsamaks. Seoses sellega pani oma arvamuse kirja lugeja, kes ei mõista, miks peab laste trenni eesmärgiks olema võistlustel osalemine.

See, et lapsevanemad trennis ja võistlustel kaasas käivad, on muidugi tore. Treenerit õpetama minna ei tohiks küll keegi, see peaks olema lihtsalt hea tava. Kui lapsevanem treenerit ei usalda, siis tuleb rääkida oma murest väljaspool trenni ja kindlasti mitte võistluste ajal.

Minu laps on mitu aastat käinud trennis, kus talle meeldib. Tahan, et tal oleks võimalus füüsiliselt aktiivne olla. Mul on hea meel, et võistlustele küll soovitatakse minna, kuid seda ei pea tegema, kui ei taha.

Kohati jääb küll mulje, et enamik trenne on lastele tehtud selleks, et ikka lõpuks oleks eesmärgiks võistlustel käimine. Kuhu jääb siis liikumisrõõm? Harrastussport ja võistlusteks valmistumine on minu arvates üsnagi erinevad.

Võib-olla käiakse võistlustel hoopis selleks, et lapsevanemad näeksid, et ei treenita niisama. Et oleks näha tulemus. Või et tõestada, et raha pole tuulde lastud? Olen kuulnud, et spordiklubid saavad toetustki selle järgi, kes võistlustel edukamad on. Minu arvates võiks lastespordi tulemus olla liikumisest rõõmu tundev laps. Võib-olla tuleks siis kohe alguses selgeks teha - see trenn on rõõmusportlastele ja see võistlustele rühkijatele?

Lapsevanemad peaksid hoolega järele mõtlema, mida nad soovivad. Kas nad tahavad, et nende laps tingimata võistleks? Kas laps ise ka seda tahab? Lapsevanematel on kombeks oma unistusi lapse kaudu välja elada, mõnikord täiesti pahaaimamatult. Eriti kurb on see, kui laps tunneb, et ema-isa on pettunud, kui tal võistlustel hästi ei lähe. Kui laps võistleb, siis tulemus on ikka tema enda jaoks, mitte vanematele kingiks. 

Laste puhul on muidugi raske kindlaks teha, mida soovib laps ja mida lapsevanem. Lapsed soovivad ikka vanemate meele järele olla. Kui laps on maast madalast sporti teinud, siis võib-olla ta ei teagi, mis on elu ilma selleta. Lapsevanem ja ka treener peavad olema see targem pool.

Sport võib olla midagi väga toredat, kuid kui lapsele trenn või treener üldse ei meeldi, siis ei korva seda miski. Olen ise näinud laste trenne, kus treener käitub lastega kohutavalt. Ükski laps ei peaks trennis hirmust nutma ega end alaväärselt tundma. Treener võib olla karm, kuid mitte ebainimlik. Mõnd sõimavat treenerit nähes mõtlen küll, et kas lapsevanemad ka teavad, kuidas lastega käitutakse. Või peavad nad seda õigeks? Nii et vähemalt küsige lapselt, kuidas talle trenn istub ja kas ta tunneb sellest rõõmu.

Olen ise lapsena käinud treeningus, mida vihkasin. Julgen öelda, et kõik sõltubki treenerist. Tema ootustest, suhtumisest, suhtlemisoskusest. Tean andekaid noori, kelle ebameeldiv treener on lausa spordist eemale peletanud.

Sport peab kindlasti pakkuma rõõmu ja head enesetunnet, eriti veel lastele.