Kui laps tahab huviringist ära tulla

Sundimine ei aita. Foto: SCANPIX

Koos kooli algusega asusid paljud lapsed sügise hakul tegelema mõne huvialaga, kuid juba on neid, kes tahaks trennist või ringist ära tulla. Tartu pereteraapia keskuse psühholoog Mirjam Veermäe selgitab, et lapse sundimistest pole sel juhul mingit tolku, sest laps vajab püsiva harjumuse tekitamiseks vanema tuge.

Sporditrenn on psühholoogi sõnul lapsele väga kasulik mitmel moel, sest aitab arendada füüsilisi oskusi, aga pakub ka võimalust lõbutseda ja leida uusi sõpru. Samuti õpetab see lapsele, kuidas mängida osana meeskonnast, kuidas mängida õiglaselt ja tõstab enesehinnangut.

«Siiski ei taha lapsed alati minna enda või ka vanema valitud trenni. Kindlasti ei aita eeltoodud positiivsete tulemusteni jõuda see, kui lapsevanemad sunnivad oma lapsi trennides osalema. Võib olla ka võimalus, et lapsele meeldib valitud spordiala või muu harrastus, kuid koormus on tema jaoks liiga suur,» nendib Veermäe, kelle sõnul võivad lapse stressile viidata näiteks peavalud, väsimus või kehv meeleolu.

Lisasurvet ja negatiivset stressi tekitavad lapsele ka vanemate kõrged ootused tulemuste suhtes. Et huvi ringi või trenni vastu ei kaoks, peaksid vanemad Veermäe selgitusel kindlasti jälgima ka ennast, et märgata, kuivõrd on nende ootused lapsele realistlikud. «Sel juhul tuleks ikka endale lapsevanemana meelde tuletada, et laps käib huviringis selleks, et meeldivalt aega veeta, uusi oskusi saada ja neid arendada, mitte et iga hinna eest võita või parim olla. See loob lapse jaoks väga ebatervisliku keskkonna,» hoiatab ta.

Selleks, et laps saaks oma huvialast parima, peab vanem olema aktiivne osaline ja pakkuma lapsele positiivset tagasisidet ja emotsionaalset tuge - osalema tema esinemistel, üritustel, näitustel, aitama lapsel rääkida oma kogemustest juhendajate ja teiste lastega ning aitama tal toime tulla kaotustega ja pettumustega.

Laps räägib, aga vanem ei kuula

«Probleem võib tekkida ka sellest, et laps ei ole harjunud vanemaga rääkima ja vanem ei ole harjunud last kuulama nii, et ta räägiks,» toob psühholoog välja ja soovitab vanematel lugeda sel teemal T. Gordoni raamatut «Tark lapsevanem». «See eeldab, et lapsevanem tõesti soovib kuulata, mis lapsel on öelda ning on soov ka last aidata. Mida ei saa ära unustada, on see, et aktiivse kuulamise alla ei kuulu ainult jutu sisu peegeldamine, vaid ka tunnete peegeldamine ja nende aktsepteerimine,» toonitab spetsialist. «Isegi siis, kui täiskasvanule tundub, et lapse emotsionaalne reaktsioon ei ole lähtuvalt situatsioonist asjakohane. Lapsevanem peab meeles pidama, et lapsel on sellised tunded ja nii on.»

Teiselt pool tasub meeles pidada, et laps on iseseisev inimene, kes suudab sageli ka ise keeruliste olukordade ja tunnetega toime tulla. Veermäe sõnul pelgavad paljud vanemad oma laste tugevaid tundeid ning et ennast sellest tulenevast ärevusest säästa, blokeerivad alateadlikult ka tunnete väljanäitamist, rääkimata nendest rääkimist.

«See kõik eeldabki, et mind lapsevanemana väga huvitab, mida minu laps teeb, kuidas tal huviringis läheb ja kuidas ta seal ennast tunneb! Kui jääb mulje, et sinu last ei kohelda nii, nagu sulle tundub, et võiks, oled sina see, kes oma lapse eest vastutab. Sina saad täiskasvanuna juhendajaga vestelda ning vajadusel ettepanekuid teha,» soovitab ta. «Kui laps siiski tunneb ennast huviringis halvast või juhendaja käitumine ei ole vastuvõetav, ja see ei muutu, võib olla mõistlik lahendus laps ringist ära võtta.»

Lisaks toob psühholoog välja, et kui vanem tahab väga, et laps käiks trennis või huviringis, võiks ta eelkõige peeglisse vaadata, sest lapsevanemad ise on sel puhul suurimaks eeskujuks. Miks peakski laps raamatuid lugema ja trennis käima, kui vanem istub kodus ja ise neid asju ei harrasta?

«Nagu lapsevanemaks olemise teiste tahkude puhulgi, on siingi aktiivne osalemine ja oma lapsega tema elust rääkimine äärmiselt oluline. Olla uhke tema saavutuste üle, jagada temaga tema võite ja kaotusi ning rääkimine sellest, mis juhtus – see kõik aitab arendada tema oskusi ja aitab elus edasi,» räägib Veermäe.

Kui laps vahetab tihti huviringe või keeldub neis üldse osa võtmast, tasub vanemal lugeda asjakohast kirjandust ning vajadusel pöörduda spetsialisti juurde kas lihtsalt nõu saamiseks või põhjuse leidmiseks, miks laps ringides käia ei taha.