Lisaks sellele, et tüdrukule meeldis sageli süüa magusat, ei rõhutatud tema peres ka sellele, et toiduportsjonid ei tohiks olla liiga suured ning et sööma peaks ka puu- ja juurvilju. Samuti ei teadnud tüdruk noorena seda, et igavuse tõttu ei tasuks süüa. «Ma sõin seda, mida tahtsin täpselt siis, kui tahtsin,» ütles Andie Mitchell intervjuus Woman's Health Magazine'ile.
Trennidest proovis Andie kooliajal jalgpalli ja lacrosse'i, kuid kumbki treening ei võitnud tema südant. «Kui sa oled ülekaaluline, siis on raske mängida meeskonnamänge, sest sulle tundub, et sa oled nagu vaateaknal,» selgitas naine. Ülikooli ajal käis Andie aeg-ajalt jooksmas ja kasutas mõnikord ka treeningmasinaid, kuid andis kiirelt alla. Pärast teist ülikooliaastat kaalus 20-aastane naine 121 kilogrammi.
Pärast teist ülikooliaastat otsustas Andie liituda kaalulangetust toetava organisatsiooniga. Kui noor naine astus esimest korda kaalule, tabas teda šokk, sest kaal näitas suuremat numbrit, kui Andie oli eelnevalt arvanud: peaaegu 135 kilogrammi. Ent kaalunumber polnud see, mis teda kõige rohkem üllatas. Suurimat muret tekitas naisele fakt, et ta oli terve elu vaid kaalus juurde võtnud ja kui ta kohe midagi ei muuda, siis läheb ta keha vaid suuremaks.
Andie võttis vastu otsuse hakata kaalus alla võtma. Esimese asjana loobus ta oma lemmikutest maiustustest, snäkkidest ja limonaadist. Ta lisas oma menüüsse näiteks maitsestamata jogurti ja palju puu- ja juurvilju. Naine tunnistas, et tal oli raske kontrollida oma magusaisu, kuid samas ta teadis, et peab õppima elama ilma magusata, kui tahab kaalus alla võtta.