Eda-Ines Etti: õnn on mind soosinud

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kanal 2 saate «Laula mu laulu» ühte osalejat, laulja Eda-Inest, kellel peaks varsti ilmuma uus singel, hoiab muusika juures eelkõige selle loomine. Teiste laulude laulmine ei ole tema kinnitusel võrreldav tundega, mille annab oma loomingu esitamine.

See hommik, kui Eda-Inesega ühes Kadrioru kohvikus kohtume, on esimene päris karge ja sügisene. Eda-Ines saabub ja ma olen hetkega tema lummuses – tean muidugi ammu, kuidas ta särab laval ja teleekraanil, aga temas lihtsalt on midagi erilist ka vahetult suheldes. Ühelt poolt lihtsust ja teisalt mingit erilist kiirgust. Ja see paistab ulatuvat ka kõrvallauda, kust üks mees meid peaaegu ebamugavust tekitavalt tükiks ajaks ainiti vahtima jääb.

Oktoobri algusest näeb sind Kanal 2 saates «Laula mu laulu» – millised on senised muljed?

Praegu püsib sellest veel elevus sees, kuna nädal aega saate salvestusi Laitses on värskelt selja taga. Hästi emotsionaalne ja intensiivne oli terve see nädal aega – me laulsime loomulikult väga palju. Oli ka üllatusmomente, erilisi arranžeeringuid tuntud lugudele, väga humoorikaid teksti muutmisi. Seltskond oli ka tõeliselt inspireeriv. Kogu see nädal andis meeletult energiat – võimalus teiste lauljatega nädal aega ninapidi koos olla, kõik need ühised tegevused…  väga ainulaadne kogemus, millesarnast ilmselt elus teist korda ei anta. Emotsioonid on hästi kirkad ja ma usun, et terve minu sügis on selle kogemuse najal päikeseline ja inspireeriv.

Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kas mulle ainult tundub nii või kohtabki sind viimasel ajal rohkem telesaadetes ja õhtuid juhtimas, laulmas ja muusikat tegemas justkui vähem?

Jah, ma olen vähem laulnud küll. Viimane salvestus pärineb aastast 2011 ja see oli selline poolalbum viie värske looga, mis saidki kirjutatud spetsiaalselt A. Le Coqi reklaamikampaania plaadi tarvis. Pärast seda ei ole mult ühtegi uut salvestust tulnud. See aga ei tähenda, et ma poleks laulmise ja muusikaga tegelenud, need on ikka mu elus olulisel kohal, aga natuke teistmoodi. Õppisin Berklee Online Schoolis laulukirjutamist ja hääleseadet, see oli aastane kursus, nii et olen olnud pidevas muusika loomise ja enesearengu protsessis.

Üks tähtsamaid asju, mis mind muusika juures hoiab, ongi muusika loomine. Ma olen oma karjääri algusaegadel laulnud küll peamiselt teiste lugusid, aga see pole võrreldav selle tundega, mis ma saan siis, kui oma muusikat esitan. Arranžeerida oma tiimi liikmete ja bändiga ja olla oma loo valmimisprotsessi juures sünnist kuni tema raadioküpseks saamiseni, see on hoopis teine tunne.

Berklee õpe toimus interneti kaudu?

Jah, neil on väga arenenud see online-keskkond. Supermugav ka töötavatele inimestele, kes tahavad ennast täiendada, samuti rahaliselt soodsam, nii õppemaksu kui ka elamiskulusid arvestades.

Mina sain olla pea kogu kursuse aja Lissabonis, Eestist eemal,  ja keskenduda ainult õpingutele. See oli päris intensiivne kursus, nii et ausalt öeldes Eestis viibides ilmselt ei oleks nii intensiivselt õpingutele keskenduda saanudki. Kursus töötas üle ootuste hästi ja andis väga palju.

Mida see andis?

Ennekõike uusi «tööriistu», mis mind muusika loomisel ja laulmisel aitavad, samuti võimaluse iseennast uuest küljest avastada. Ühtlasi leidsin taas üles loomingulise entusiasmi, mis pisut kaduma oli läinud. Oluline on ka see, et publik on saanud minust puhata ja nüüd on hea aeg värskena tagasi tulla.

Praegu salvestangi uut lugu, õigemini, see on juba peaaegu valmis ja uus singel peaks välja tulema oktoobris.

Väga põnev! Räägi sellest lähemalt?

See on Berklees õppimise ajal kirjutatud lugu, mis tuli hästi kergelt, ühe ülesande käigus. Ma ei oska oma muusikat väga hästi määratleda, aga pakuks, et see on selline moodne rokk indie-sugemetega. Eks varsti kuuleb.

Mis keeles see on?

Eesti keeles, esialgu kirjutasin ingliskeelse teksti. Päris keeruline oli eestikeelset teksti luua, kui ingliskeelne peas helises, ei tahtnud tõlkeversiooni teha, nii et kirjutasin lõpuks täiesti uue teksti.

Vahepeal tekkis sul suur huvi sisekujunduse vastu.

Seda ma pean oma suureks hobiks, see on minu kirg. Ma hoian end selle maailmaga kursis, jälgin blogisid ja ostan kuhjade kaupa ajakirju.

Loodan salamisi, et saan kunagi aktiivsemalt selle valdkonnaga tegeleda – ma olen mänginud mõttega, et seda võiks tööna ka teha, mõned projektid on ka olnud, aga julgust jääb praegu veel väheks. Võib-olla tahaksin end ka sel alal veel täiendada, juurde õppida. Võib-olla siis, kui ma enam nii palju lavadel ei ole.

Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestis on päris palju lauljaid, kes on end inimeste südamesse laulnud ning ka kõrges vanuses jätkuvalt populaarsed ja ikka laval…

Ma ei oska ennustada, kas mina olen see, kes jääb pikalt lavale, või see, kes taandub. Olen üsna ettearvamatu ja endast lõpuni aru ei saa.

Väljast paistad sa väga stabiilne ja rahulik – selline, kellel kõik on väga sujuvalt ja lihtsalt kulgenud.

Muusika mõttes on asjad tõesti nii läinud. Õnn on mind soosinud, minuga olnud. Tegelikult tulin ma ju pildile alles 17-aastasena lauluvõistlusega «Kaks takti ette», sellele järgnes kohe Eurovisioon – selleks peab natuke õnne olema. Aga muu… ei saa öelda, et läbi aastate oleks kõik väga pehmelt kulgenud. Kas või seoses tuntuse ja ajakirjandusega – teinekord on tundunud, et on liiga tehtud ja liialt keskendutud näiteks mu suhetele. Oma arust olen ma oma tegemistes aktiivne olnud, ja kui siis eraelu teemad on meedias selle üles kaalunud, pole see mulle väga meeldinud.

Aga jah, mu elus ei ole olnud hulle kriise ega pauke, üldjoontes on suhteliselt pehmelt läinud. Ilmselt on hästi tähtis, millise energiaga sa ise oma asju teed. Siis on ükskõik, mis projektiga sa tegeled, see tulebki hästi välja ja kandub ümbritsevatele ka edasi.

Üks mu sõber avaldas arvamust, et sa meeldid väga meestele, aga naistele mitte väga. Ma ei saanud küll temaga nõustuda – aga kuidas sa ise tunned?

See on küll huvitav! Ma ise ei saaks nii öelda… Üksikuid näiteid naiselikust (jääb korraks toppama – toim) …kadedusest on ehk olnud, aga kui ma mõtlen oma karjääri algusaastatele, siis ainult väiksed tüdrukud jooksidki algul mu järel, ning ka praegu on kontsertidel naisterahvaid rohkem, ikka nemad on need, kes tulevad juttu rääkima ja pilti tegema.

Kuidas selle avalikkuse tähelepanuga on – Portugalis on ilmselt selles mõttes rahulikum kui Eestis?

Jaa, Portugalis saan ma täiesti inkognito olla. Aga ega Tallinnas, Eestis ka ei tulda juurde eriti, saan ikka rahulikult teha oma tegemisi ja käia käimisi. Teismelised vahel kihistavad ja vaatavad, aga lõpuks seisame kõik rahulikult koos kuskil Selveri sabas. Me elame nii rahulikus ja vaoshoitud keskkonnas, eestlased on teise temperamendiga, mitte nagu ameeriklased, kes kuulsust nähes hulluks lähevad.

President võib sul ka kohvikus kõrvallauas kohvi juua üsna rahulikult – või noh, teda vist ei lasta ilma turvameesteta kuskile? Aga üldiselt meil ju avaliku elu tegelased ei tõuse nii palju kõrgemale, oleme kõik nagu üks, mis on minu arust hästi armas ja erakordne maailmas.

Kui on rohkem rahvast, suuremates riikides, siis see on teistmoodi. Ehk on see ka rahas kinni, kuna rahanumbrid ei ole Eestis nii erilised ja suured, elustiil ei erine nii palju ja keegi ei tõuse erilisse staatusse.

Aastaid tagasi pärast Eurovisioonil osalemist laulsid ka Eestist väljaspool ja sul läks päris hästi – kas praegu ei igatse Eestist kaugemal midagi saavutada?

Ma olin nii nooruke, et ei saanud hästi aru, mis üldse toimus. Eks ma käisin Rootsi vahet, salvestasime ja proovisime erinevaid lugusid. Aga mul ei ole olnud kunagi endal suurt ambitsiooni, et peaksin tohutult kuulus olema või kuhugi jõudma. Ma arvan, et olen liiga tagasihoidlik selleks. Mulle meeldib laulda ja oma muusikat kirjutada, aga ma ei taha tohutut tähelepanu ja edu. Noh, ikka tahad tunnustust, igaüks, kes loob midagi, tahab, aga väga suuri ambitsioone ei ole.

Mida ma tahan tegelikult öelda: selleks et saada üle maailma kuulsaks, peab ikka olema tohutult ambitsiooni, heas mõttes edevust, õnne, raha ja pööraselt annet. Tänapäeval peab oskama end ka ise promoda, näiteks sotsiaalmeedias. Mulle sellist paketti pole antud.

Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Praegu sa oled ikka põhikohaga Eestis?

Jaa, ma olen praegu palju Eestis, ja töine. Olen peaaegu terve suve olnud Eestis, juunis ainult natuke Portugalis. Ma olen seda suve meeletult nautinud ja on tore olnud.

Vabakutselisena on ilmselt iga päev ise nägu, aga milline on sinu tavaline päev?

Päevad on tõesti erinevad, nii palju eri projekte on käsil. Tavaline päev… näiteks eile tegin kodusaadet, siis käisin stuudios poistega ja õhtu möödus Kanadast tulnud sõbrannaga teed juues, rääkisime pikalt, kuidas tal läks. Samas, järgmine päev võib vabalt olla vaba – et saan kokku intervjuuks ja pärast vastan kodus meilidele.

Sügise poole ette vaadates... arvatavasti istun järjest rohkem stuudios. Kaks-kolm lugu tahaks veel selle sügisega valmis saada. Lisaks õhtujuhtimised, esinemised, aeg loominguks… saatejuhtimine on selgelt üks oluline osa minu elust, minu töö ja sissetulekuallikas. Järjest põnevamad projektid on ees, ma loodan.

Ja ma olen hakanud väga vara ärkama, varem magasin kaua. Vanaks saanud? Ärkan juba kell kaheksa üles enamasti.

Sa naudid seda aega stuudios?

Jaa, naudin täiel rinnal! Poisid minu tiimis – Siim Mäesalu, Ivo Etti (Inese vend – toim), Arch – on hästi toredad. Nokitseme muusika kallal, nii palju nalja saab, vahepeal käime hiinakas söömas, otsime saunde, poisid joovad väikese õlle ja tegelevad siis kitarri sissemängimisega… arranžeerimise rõõmud. Vahel saavad ideed otsa, siis läheme nõutult laiali, et mõni teine päev jätkata.

Milline on su ideaalne nädalavahetus?

Minu graafik on selline, et nädalalõpp on sageli väga kiire aeg, nii et minu nädalavahetus võib olla hoopis esmaspäeval. Selles mõttes on ehk õigem küsida, milline on mu ideaalne vaba päev… Mu ideaalne vaba päev võib olla üsna lihtne – mulle meeldib rahulikult ärgata, teha suur potitäis teed, juua seda, sirvida lemmikajakirju, olla oma armsaga koos, vaadata mingit filmi, eriti sügise ja talve poole mässida end teki sisse, veeta aega sõpradega, külastada head kontserti… Või kuskil looduses olla – see on ka asi, mida ma üha rohkem tahan teha, puhastab meeli ja annab energiat. Talvisel ajal meeldib veel sulpsata roosilõhnalisse vanni konte soojendama.

Sa paistad sageli silma kaunite rõivaste ja viimistletud välimusega – milline on sinu ja moe suhe?

Ei saa öelda, et mul oleks iseenesest väga suur moehuvi, eriline jälgija ma ei ole. Kahekümnendates olin rohkem, meeldis mängida ja sobitada. Otsin üldiselt ise oma rõivad, nii siis, kui ma annan kontserte, kui ka igapäevaseks kandmiseks. Riiete valimine on minu puhul rohkem instinktiivne tegevus, ma tunnen ära oma asjad. Viimasel ajal valin pigem monokroomseid toone – halle, valgeid, musti. Aga teles on muidugi professionaalid, kes mind aitavad, Karolin Kuusik on palju abiks olnud, oleme sobivaid asju otsinud ning siis minu ja tema eelistustest terviku kokku saanud.

Anna mõni enda jaoks oluline mõte või soovitus!

Jalutage looduses, kuulake oma lemmikmuusikat, tegelege hobiga, mis teeb meele rahulikuks, ja olge sallivad!

Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eda-Ines Etti, esinejanimega Ines (33)

Sündinud 26. mail 1981 Haapsalus.

Õppinud Väike-Maarja gümnaasiumis, Rakvere muusikakoolis klaverit, Eesti Humanitaarinstituudis anglistikat ning Berklee Online Schoolis laulukirjutamist ja hääleseadet.

Muusikaline karjäär algas pärast osalemist laulukonkursil «Kaks takti ette» (1999).

Aastal 2000 esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel ja saavutas 4. koha

Ines on lisaks muusikalisele tegevusele juhtinud telesaateid «Eurolaul», «Laulukarussell», «Guinnessi rekordid», «Laulud tähtedega», «Usu või ära usu!», «Tenerife», «Eesti talent», «Me armastame Eestit», «Kodusaade». samuti laste laulusaateid. Ta on osalenud teleseriaalis «Õpetajate tuba» ja olnud Raadio 2 hommikusaate juht.

Albumid: «Here for Your Love» (2000), «15 magamata ööd» (2004), «Uus päev» (2005), «Kustutame vead» (2007), «Kas kuuled mind» (2009) ja «Kiusatus» (2011).