Eesti meisterjuuksur Soomes: kõige paremad on päevad, kui saan kliendile soovitada õiget juukselõikust

Rõõmus ja rahul: Aina Anson pärast toimekat tööpäeva. Foto: Tairo Lutter

Miks kohtab Helsingi südalinnas Vuorikatul keskmisest sagedamini kena välimusega heatujulisi inimesi? Sest nad on just välja astunud salongist, mille suurtel kaarakendel hakkab silma kiri «anson».

Vuorikatul, eesti keeli Mäe tänaval tegutseb 2008. aasta detsembrist stiilne juuksurisalong, mille omanikuks on eestlanna Aina Anson. Meisterjuuksur, kes töötanud Soomes juba veerand sajandit, on alati järginud oma põhimõtet: soovitada klientidele isikupäraseid ja nägusaid soenguvariante, mille seadmisega nad ka ise toime tuleksid.

«Kui minu juurde tuleb inimene, kes ei tea, millist soengut ta tahab, siis püüan seletada, mis võiks talle sobida,» räägib Anson. «Niiviisi võidan tasapisi kliendi poolehoiu. Kõige paremad on need päevad, kui olen saanud kellelegi soovitada õiget juukselõikust, soengut, värvitooni.»

Ansonile meeldib kõige rohkem soenguid teha, aga kuna ta on käinud ka meigikoolitusel, lahkuvad kliendid tema juurest sageli täiesti uue väljanägemisega.

«Kord tegin pruudisoengu ühele hallile hiirekesele, kes ennast kunagi ei meigi. Kui siis peigmees talle autoga järele tuli, tänas ta mind südamest ja ütles, et ei teadnudki varem, kui kaunis ta naine tegelikult on,» meenutab juuksur.

Iga algus on raske

Juba aastakümneid tagasi klientide poolehoiu pälvinud, omal ajal ka NSVLi juuksurite võistlustel auhindu noppinud Aina Anson sai ameti selgeks tunnustatud meistri Sirje Schmidti käe all.

«Noorena ma ei teadnud, kelleks saada tahan. Töötasin ENSV majandusministeeriumis, kus olin ökonomist ja masinakirjabüroo juhataja. Töökoht paiknes kesklinnas ja vaba aega oli palju, nii et sain sageli sõbrannadega kohvitamas käia, aga hing ihkas midagi muud,» räägib Anson. «Kui olin kutsekoolis juuksuriks õppivale sõbrannale mitu korda võistluste ajal mannekeeniks olnud, hakkasin ka ise juuksuritööle mõtlema. Vahel tekkis seal toolis istudes tunne, et las ma näitan, kuidas peab soengut seadma.»

Ansoni sõnul ei tahtnud ta kutsekooli minna, sest seal tuli «laia profiiliga» juuksuriks õppida kolm aastat ning lõpetaja võis hoopis meeste juukselõiklasse tööle sattuda. «Meeste «lõikus» – randiga või randita – maksis tookord 55 kopikat ja sellega ei teeninud midagi. Seevastu naistesalongis oli sassoonlõikuse ja föönisoengu tasu viis rubla,» nendib Anson.

Need, kes kuus kuud meistri käe all õppisid, pidid kõigepealt klientide päid pesema, siis rulle keerama, ning kui juuste lõikamiseni jõuti, tuli alguses kutsuda katsejänesteks sõpru ja sugulasi.

Punane tint pähe

Pärast koolituse lõppu sai hea käega hakkaja neiu töökoha pealinna ühte mainekamasse salongi, mis asus Vene tänaval. Seal olid koos parematest paremad alates legendaarsest Helgi Bergsonist. Võistlustel osalemine käis juuksuri elustiili juurde.

Kõigepealt võeti omavahel mõõtu tootmiskoondises Junor, konkursi parim saadeti edasi vabariiklikule võistlusele ning sealt läks võitja juba teiste liiduvabariikide esindajatega rinda pistma.

«Mul on alati olnud väga hea võistlejanärv. 1983. aastal alustades tulin võitjaks nii Tallinnas kui ka vabariigis. Esindasin kaks korda Eestit NSV Liidu meistrivõistlustel, Vilniuses noorteklassis ja Minskis täiskasvanute kategoorias, kus sain 3. koha,» meenutab Anson. «Kirjutamata seaduse järgi võitsid NSVLi juuksurite meistrivõistlused venelased, 2. koht anti korraldava liiduvabariigi esindajale ja 3. koha sai alati see, kes oli tõesti hea.»

Muide, Eesti kolmiku ehk meeste- ja naistejuuksuri ning kosmeetiku kostüümid kavandas selleks võistluseks teatrikunstnik Agu Pilt.

Anson käis NSV Liitu esindamas ka välismaal. Enne rahvusvahelisi võistlusi tuli Moskvas väljaõppekeskuses kuu aega trenni teha. Seal jagasid teiste hulgas näpunäiteid kuulus Dolires Kondrašova ning mannekeenide kostüümid disainisid moegurud Vjatšeslav Zaitsev ja Valentin Judaškin.

«Moskvas möödusid päevad hommikust õhtuni mannekeeni juukseid kammides ja soengut seades. Öösel unenägudes sama tegevus jätkus. Kõik liigutused pidid olema täiesti automaatsed, sest võistlustel pole ju aega mõelda, kuidas sa soengu üles ehitad,» räägib juuksur.

Raudse eesriide pragunedes pääsesid ka Eesti juuksurid välismaale ilumessidele jm. Samas oli see väga vaene aeg, NSV Liidus polnud mitte midagi saada. Käies mööda Eestit Tallinna moemaja etendusega «Mood ja muusika», kus mannekeenid demonstreerisid uut kollektsiooni, juuksurid soengumoodi ja ansambel Karavan esitas oma hitte, oli ühel daamil vaja juuksed punaseks värvida. Anson nuputas ja nuputas, kuni segas kokku heleda värvi ja punase tindi – ning tulemus ületas kõik ootused.

Soome nagu filmis

1989. aastal astus kord Vene tänava juuksurisalongi soome proua, kes otsis Aina Ansonit. Edasi läks juba nagu filmis. Naine, kellel oli Helsingis mitu juuksurisalongi, küsis, kas eestlanna tahaks mõnes neist endale töölaua rentida. Soome majandus oli toona madalseisus, paljud alustasid odavatel üüripindadel oma äriga ning seetõttu tuli häid tegijaid tikutulega otsida. Soomlanna oli ka välja uurinud, et tänu «Gorbatšovi ajale» pääsesid eestlased üsna lihtsalt põhjanaabritele «külla». Ta sõitis laevaga Tallinna, võttis sadamas takso ja küsis juhilt, kust võiks leida mõne hea juuksuri. Taksojuht oli juhtumisi Ansoni klient, ja nii läkski sõit vanalinna.

«Ma olin lahutatud, pensionärist ema hoidis mu last, ja nii otsustasingi pikemalt mõtlemata Soomes kätt proovida,» meenutab Anson. «Hankisin endale ametliku tööloa. Kuna olin töö tõttu paljudes maades viibinud, ei pidanud ma taotlema sinist NSVLi välispassi, kuhu sain heade tuttavate abiga ka vajaliku templi. Alguses viibisin Helsingis mitmekordse viisaga. Kõigepealt olin kolm kuud, siis jäin veel ja veel…» selgitab naine, kes õppis soome keele ära klientidega suheldes, oma sõnul vahel ka käte ja jalgadega vehkides.

Esimese aasta töötas eestlanna «küllakutsuja» firmas, siis aga hakkas Eesti mõistes FIEna ühes salongis juuksuritooli rentima. 1991. avas ta oma esimese äri, kus oli vaid kolm töökohta. Mõne aja möödudes tegi endale juba suurema salongi, kuhu jäi kümneks aastaks, kuni leidis Vuorikatul inspireerivad ruumid. 1907. aastal ehitatud hoones käis parajasti toruremont ja selle rahastamiseks pani ühistu keldriruumid, endised hobusetallid, müüki.

110-ruutmeetrise salongi väljaehitamine pakkus üllatusi. Töö käigus tulid krohvi alt välja võlvitud tellislaed. Ruumikujundust aitas Ansonil kavandada sisearhitekt Tiina Kaislakannas, kes projekteeris ka kogu mööbli, mis valmistati Tallinnas Ahti Eesalu firmas. Salongi külastaja näeb juba eemalt aknalaudadele asetatud vaase valgete liiliatega, sees aga püüab pilku kunstnik Pauli Vuorisalo spetsiaalselt selle ruumi jaoks tehtud hobusepilt.

«Palusin kuulsalt autorilt seinamaalingut, mispeale mees ütles, et tema on kunstnik ega kritselda seintele, maalib hoopis pildi. Ja lisas justkui lohutades, et selle teose saan siit lahkudes kaenlasse võtta. Usun, et jään siia, kuni ükskord pensionile lähen...»
 

Aina Anson

Sündinud 17. jaanuaril 1961 Tallinnas

Õppinud Tallinna 21. keskkoolis

1983. a õppis Junoris Sirje Schmidti käe all juuksuriks

Olnud Eesti juuksuritekoondise treener

Eesti peamodelleerija

1989. aastast töötab Soomes

Salongi Anson omanik