:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2014/09/13/3344659t1h981b.jpg)
«Naabriplika» peaosatäitja nuputab seniajani, mida see küll suures plaanis tähendab, et ta on sündinud Eestis ning on eestlane. Vastust sellele on ta otsinud isegi Ameerikas.
Loore Martma, California tüdruk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta tagasi üllatas küllap paljusid, kui teleekraanile ilmus kodumaine sari «Naabriplika», kus peaosalist Liisit mängis laiemale üldsusele täiesti tundmatu Loore Martma. Enamasti panustavad seriaalimeistrid peaosa täitjaid valides ikkagi tuntud näole ja nimele.
Martma on oma debüütrolli teles välja kandnud. «Naabriplika» troonis nii mullu sügisel kui ka sel kevadel alatasa saadete vaadatavuse edetabeli tipus. Selle nädala esmaspäeval startis sarja kolmas hooaeg, ikka Martmaga peaosas (erinevalt Kustist, kelle osatäitja kevadel vahetus). Homme, muide, saab Martma 29-aastaseks.
Olen kuulnud, et pidite mullu tegema elus kannapöörde ja sõitma ära Ameerikasse, kui helistas «Naabriplika» režissöör Ergo Kuld ning tegi ettepaneku tulla mängima seriaali, kus peategelane teeb risti vastupidise muutuse – tuleb Ameerikast Eestisse. Kas režissööri jutt on õige?
Põhimõtteliselt küll. Tolleks ajaks olin juba kaks korda USAs käinud ja meeletult vaimustuses Californiast. Olen seniajani! Kui ma 2012. aasta suvel esimest korda kuu aega seal olin, siis tagasi Eestisse tulles olin täiesti veendunud, et lähen sinna esimesel võimalusel tagasi. Paar kuud hiljem olidki mul lennupiletid ostetud. Olen siiamaani nii tänulik, et Von Krahli teater ja [teatrijuht] Peeter [Jalakas] tulid mulle vastu, kui palusin keset hooaega kaheks kuuks aega, et minna ära.
Neid lugusid ja paiku, kus käisin, on mul mitmeid ja rohkem veel: näiteks nädalane roadtrip Yosemite’i rahvusparki, või siis see, kuidas ma [Skype Eesti endise juhi] Sten Tamkiviga bändi tegin, või mu suitsupääsukese-kujuline tätoveering Portlandist. Aga tõsi on, et kui ma möödunud aasta mais tagasi tulin, siis tundsin, et nüüd on midagi teistmoodi. Nüüd on vaja mingid asjad elus ümber mõelda: miks ma midagi teen ja kas tahan senist rada pidi edasi minna või tahan teha teisi valikuid.
Üks rada oli küllap Eesti ja Von Krahli teater, aga teine?
Teine valik oligi, et reisin ja kirjutan muusikat, tutvun uute inimestega ja söön imelisi sööke, mida maailma eri piirkondades leiab, ja et üldse avastan maailma rohkem kui seni. Kui USAst tagasi tulin, mõtlesin sellele ikka väga palju. Mõtlesin, et lähen tagasi Californiasse ja alustan tühja koha pealt. Uurisin seal ka igasuguste koolide kohta, uurisin töövõimalusi, et kui mul on lavastaja ja näitleja ja muusikaõpetaja haridus, kui mängin eri instrumente ja oskan lastega koos töötada, kas seda saaks kuidagi kombineerida.
Siis aga tuli ühel päeval Ergo kõne, et ta ootab mind casting’ule. Mul ei olnud midagi kaotada, aga otseselt võita ma ka midagi ei lootnud. Mõtlesin, et ainuke, mida teha saan, on minna ja mängida ja lustida, et mul lõbus oleks. Täpselt nii läkski: [stsenarist-produtsent] Martin Algus mängis mulle vastu ja Ergo naeris kogu aeg. Martin samamoodi. Järgmisel päeval Ergo helistas, et kuule, tahaksin sinuga kokku saada. Mõtlesin, et kui ta tahab minuga kokku saada, et öelda, et ta mind ei valinud, oleks see väga isiklik lähenemine. Saime kokku ja ta küsis, kas olen valmis tegema elus sellise muudatuse, mis võib väldata parimal juhul mitu aastat. «Aaaa, okei, ma siis mõtlen...»
Mõtlesin, et vot nüüd on mul küll võita palju rohkem: saada kogemusi kaamera ees, töötada koos Eesti näitlejatega ja muidugi ka Ergoga.
/nginx/o/2014/09/13/3348405t1hffc2.jpg)
Paistab, nagu oleks saatus sekkunud, et ei lähe te midagi Ameerikasse, vaid peate jääma Eestisse.
Olin kogu aeg teadnud, et praegu teen siin oma asja, aga kunagi lähen mujale, sest mulle ei sobi Eesti kliima. Mind teevad õnnetuks hallid pilved. Mulle sobib rohkem, kui aasta ringi on +20 kraadi.
Aga kui tulin USAst tagasi, siis mõtlesin, et sellel, et olen sündinud Eestis, olen eestlane ja mu vanemad on eestlased, peab olema mingi palju-palju suurem põhjus. Eks ma siiamaani leiutan, mida see tähendada võiks ja kus see minu elu pikas kaares välja tuleb. Aga kuhu ma oma mõtlemise ja tundmisega seni välja olen jõudnud, on suur tänulikkus: see on uskumatult imeline, kus praegu elan, ja veel millisel ajal. Olen avastanud end suhteliselt tihti mõtlemas: mina, mina Eestis ja mina eestlasena maailmas. See teeb väikseks ja alandlikuks – aga kõige paremas mõttes, et tunned enda olulisust.
Ameerikas oleksite olnud väike kala suurel pannil, aga Eestis olete juba päris korralik kala väiksel pannil. Ehk teisisõnu: Ameerikasse oleksite lihtsalt ära kadunud, kas pole nii?
Mis tähendab korralik kala? (Naerab.) Mu isa on öelnud, et parem ole oma külas esimene kui linnas viimane. Ma ei tea, kas see on päris õige. Sest kui sa oled oma külas esimene, siis sul ongi pea kogu aeg vastu lage. No kuigi mul on ju veel pikk maa minna. Aga kui oled laias maailmas, kohtad inimesi ja külastad imelisi paiku, siis see kõik inspireerib ja õpetab sind. Leian, et on väga oluline aeg-ajalt ka teisi mättaid külastada, et sealt eemalt korraks kodustele asjadele vaadata ehk teine perspektiiv saavutada. See võib olla õigel hetkel väga kainestav ning vajalik.
Kuidas saate pikki Ameerikas käimisi endale lubada?
Olen vist juba keskkoolist saati arvestanud oma raha lennupiletites. Kui kusagil midagi teenin ja kõrvale panen, siis mõtlen kohe, kui kaugele selle raha eest sõita saan. Olen õppinud niimoodi arvestama, et kui mul on vaja varsti minna, siis selle nimel kogun ja korjan.
Reisite kuuldavasti ihuüksinda.
Jah, nii on kujunenud, et seni olen teinud oma valikud üksinda ja läinud üksinda.
/nginx/o/2014/09/13/3348411t1h0a73.jpg)
Miks?
Mulle on reisimised olnud alati ka sisemised rännakud. Kui astun hommikul kell üheksa backpacker’ite hostelist välja ja jõuan südaööl tagasi, on see mulle nagu meditatiivne tegevus: ma kõnnin ja näen ja kogen ja kogun, vaatan välja- ja siis sissepoole. Eesti keeles on ka vahe turistil ja rändajal. Ma ei ole kindlasti turist, vaid olen pigem rändaja, kes rändab mingitesse kohtadesse ja niiviisi ka enda sisemusse. Loomulikult, eks ma olen käinud ka oma sõpradega, pannud auto rahvast täis ja sõitnud näiteks Positivuse festivalile, aga need on teise eesmärgiga, teise taotlusega käigud.
Kallis sõbranna ütles kord, et rännumehel, kes ei leia oma teel võrdset kaaslast, soovitatakse üksi edasi minna.
Mida rändamine andma peab?
Ma loodan ja soovin, et see teeks mind paremaks inimeseks. Nii banaalne see vastus ongi. Aga ma usun sellesse.
Viimase kolmveerandaastaga olete teinud kaks sooloetendust. «Naabriplika» Liisi on ka võrdlemisi üksildane tegelane. Liiga palju paistab teiega seoses üksi tegutsemist...
Aga selles pole ju midagi halba? Ju siis on olnud fookuseks iseseisvus, eneseteadlikkus, ehk ka isepäisus. Olen selline juba lapsest peale olnud. Samas hindan väga kõrgelt koostööd ja grupiviisilist ühise eesmärgi nimel tegutsemist. Just nagu Liisigi, jah.
Kui Ergo [Kuld] tutvustas sarja tegevusliini, küsisin temalt, kas see lugu on minu pealt võetud. Ma tunnen ennast Liisi tegelaskujus väga palju ära. Kuigi vahepeal läheks temaga tülli ka: miks ta viitsib jaurata nii kaua vallavanema, kirikuõpetaja või Kustiga? Iga normaalne inimene oleks juba ammu nad pikalt saatnud.
On Liisi teile pisut hingesugulane?
Sisemine loogika on kohati mul ja Liisil väga sarnane. Selles mõttes on Liisi rolli ka lihtsam mängida, et palju asju saan justkui võtta iseenda pealt. Saan aru, miks ta nii mõtleb ja mida tahab.
Kas Liisi mängimine rutiiniks pole muutunud? Juba kolmas hooaega läheb ju.
/nginx/o/2014/09/13/3348409t1hf435.jpg)
Esimesed kaks hooaega jäi ta minu jaoks väga pinnapealseks, aga nüüd on tal tekkinud mingi igatsus millegi järele ning see lisab talle mingit tausta ja sügavust, mida ma varem võib-olla ei näinud.
Kui esimesel kahel hooajal oli «Naabriplika» adapteeritud ühe Poola seriaali pealt, siis nüüd on too stsenaarium jäetud sinnapaika ning meil on uus stsenarist Urmas Lennuk. Ja kuna ta on väga nüansirohke, siis on tema teksti kaudu nüüd justkui juurde tekkinud hästi väiksed lõhnad ja värvid, ja mitte ainult Liisis, vaid ka teistes tegelastes ja nende omavahelistes suhetes.
Rutiin [Liisi mängimine] kindlasti pole – vastupidi, nüüd alles hakkab põnevaks minema. Ja kuna meil ka meeskond vahetus, eesotsas režissööriga, kelleks nüüd on Martin Korjus, siis kõik on uus septembrikuus.
Suvel mainisite raadios, et pole tahtnudki näitlejaks saada. Ometi proovisite ju pärast keskkooli lavakasse sisse saada.
Tõsi, käisin 2004. aastal lavaka näitlejakatsetel. Aga kuna ma tegelikult sisse saada väga ei tahtnud, vaid tulin sõbrale toetuseks kaasa, siis küllap seda oli ka näha. Kuigi sain hea mitu vooru edasi, siis vist ühel hetkel lõin põnnama, et appi, äkki ma ei saagi minna Tartu Ülikooli, nagu mu unistus ja plaan tollal oli. Täna näen, et ju mul tuli siis oma aega oodata: mis tuleb, tuleb niikuinii, eks ju.
Kuidas nüüd näitlemine meeldib?
Defineerin näitlejaks olemist endale pidevalt. Avaldan siinkohal siirast tänu Kalju Komissarovile, kes tegi meile Viljandi Kultuuriakadeemias väga põhjalikult ja distsiplineeritult selgeks, et see roll, mille me nüüd endale võtame, on väga suure vastutusega.
Mulle meeldib väga mõte rändmuusikutest ja -jutustajatest, kes käivad külast külla, koguvad lugusid ja annavad edasi pärimust. Olen mõelnud, et ma olen näitlejana veidike nagu rändmuusik või rändav jutustaja, rändlaulik: ma ju räägin ka lugusid, ainult meediumid on erinevad – kord teatrisaal, siis tele, siis film, siis annan kuskil kontserdi. Von Krahli teater on seni olnud kõige parem koht, kus olen saanud töötada, sest olen iga kord nõus alla kirjutama, et just seda lugu tahangi rääkida, sest see on mulle praegu kõige olulisem.
Kas siin peitub ka põhjus, miks otsustasite hakata vabakutseliseks, sest nii saate ise otsustada, mida teha?
Vabakutselisuse soov tuli selle aasta aprillis ühel ööl New Yorgis. Üks ilus tsitaat ütleb, et tihti tuleb väga paljust loobuda, et midagi enamat asemele saada. Kuidagi tundsin, et pean loobuma oma positsioonist Von Krahli teatris, sest tajusin, et on vaja edasi liikuda ja teha teisi valikuid. Mingis mõttes oli see olukord mulle ootamatu, et nii on ja teisiti enam ei saa, aga kõhus oli õige tunne, et nüüd tuleb teha otsus ja hakata siis seda otsust lahendama. See oli tegelikult nagu pimesi mingi valiku tegemine: ma ei tea, kuhu lähen, aga nüüd pööran siit paremale.
Tollal teadsin, et «Naabriplika» ei lähe edasi. Tolleks ajaks polnud mul suveks ka «Jäämurdja sajandit» ega Krõõta [«Vargamäe unistajas»]. Mul puudusid igasugused pakkumised tulevikuks ja ma ei teadnud sedagi, kas saan lavakasse magistrantuuri sisse.
Niisiis, tolsamal ööl New Yorgis Chinatownis sain ühe sõnumi, ühe telefonikõne ja ühe meili, mis kõik kolm olid seotud igaüks ühe tööpakkumisega. Ja kui tulin tagasi Eestisse, sain veel teada, et «Naabriplika» läheb ka edasi.
Nüüd näen, et minu valikut on toetatud. Mulle on nii palju projekte kätte langenud, mille eest olen väga tänulik, sest tunnen, et see oli nii õige otsus.
/nginx/o/2014/09/13/3348413t1h263e.jpg)
Olete nüüd õnnelikum kui siis, mil elu oli kindla palgapäeva järgi pikaks ajaks ette määratud?
Ma olen kogu aeg õnnelik olnud. (Naeratab.) Esindan vist oma põlvkonda selles mõttes, et mul on küll pensionisammas, aga ma ei mõtle selle peale. Igakuine kuupalk, mis laseb ära maksta üüri ja arved, ei tähenda mulle midagi nii olulist, et ma ütleks, et see peab minu elus olema, sest ilma selleta ei saa. Mulle tundub, et minu põlvkond mõtleb nii, et me ei ela selleks, et töötada, vaid elame selleks, et elada. Selles mõttes on töötegemine minu elamise orgaaniline osa. Mul on isegi naljakas öelda seda, et «Naabriplika» on mu töö. See ei ole töö, vaid midagi, mida mulle tõesti meeldib teha. Kui see kõik aga muutub ühel hetkel tööks ehk selleks, mida peab tegema, mis on rutiinne ning igav, siis tuleb teha kannapööre ja liikuda edasi. See, mis ma teen, peab olema mind inspireeriv ja toitev – ja mitte rahaliselt või karjääriredelil, vaid selles mõttes, et hoiab silmad säramas ja suunurgad kõrvuni.
Miks otsustasite kõigele lisaks sügisest veel lavakooli magistriõppesse minna?
Mulle on kogu aeg meeldinud õppida. Ma loen ka palju ja mulle meeldib kuulata tarku ja avatud inimesi rääkimas. Ühtlasi on viimastel aastatel mu huvi helide maailma vastu aina enam süvenenud – täpsemalt, kuidas helid mõjutavad me keha ja olemust nii füsioloogiliselt kui ka psühholoogiliselt. Aga kuna mu meediumiks on ikkagi teater, siis olen palju mõelnud selle peale, kuidas seda ka enda muusikalistesse kujundustesse tuua. Ja üldse loomingusse. Ka heliloomingusse. Ja kui [lavakunstikooli juht] Peeter Raudsepp eelmise aasta lõpul tutvustas mulle uut magistriprogrammi teatrikunstist, mida läbib kahe aasta jooksul süvendatud psühholoogiaõpe, tundus see olevat ainuõige valik. Olen kolm aastat teatris töötanud, nüüd on taas tekkinud palju teoreetilisi küsimusi. Loodan, et leian neile vastused ja ehk leian ka uusi küsimusi, mis veel edasi viivad.
Millal teil esimene heliplaat välja tuleb? Muusika olla ju teie esimene ja peamine armastus, on nii?
Aga ongi! Ometi on minu muusikaga täpselt nii, nagu ütlesin rändajaks-rändmuusikuks olemise kohta: mulle kindlasti meeldiks anda kontserte rohkem, kui anda välja plaati. Mulle on oluline see kohtumise ja kohaloleku moment. Plaadi peal seda momenti ju ei teki. Siiski on mul kasvamas üks salaplaan, mis võib ehk aasta lõpuks või pigem uue aasta alguseks päädida plaadiga. Aga kõigest omal ajal.
Millise lennupileti jaoks nüüd raha kogute?
(Paneb sõrmed risti.) Loodan, et novembri alguses Islandile. Siis on mul esimesed neli vaba päeva. Mu kallis sõbranna Kirsti Villard on seal juba kolm aastat elanud ja mul on ta ees nii piinlik, et pole talle veel külla jõudnud. Aga unistuste plaan on ikkagi ümbermaailmareis.
Sel juhul peate vabakutselisena küll kõvasti tööd rabama!
(Naerab.) Ma tean, jah. Aga nagu öeldakse: If there’s a will, there’s a way. («Kui midagi tahta, küll leiab selle saavutamiseks ka mooduse.»)
Loore Martma (28)
Vabakutseline muusik, näitleja, lavastaja, helikunstnik
«Naabriplika» seriaali peaosaline Liisi
Sündinud 15. septembril 1985 Tallinnas
Haridus:
Keila gümnaasium 2004
Tartu Ülikooli haridusteaduskond, muusikaõpetaja 2007
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, lavastaja 2011
Lavakunstikooli teatrikunsti ja teatripedagoogika magistrand al 2014
Töö:
Von Krahli teatri muusikaline juht ja näitleja 2011–2014
Teinud muusikalisi kujundusi ka lavastustele Vanemuises ja Tallinna Linnateatris
Esinenud näitlejana tosinas lavastuses, sh Von Krahli «Life Is Very Hard» ja «Oh My God!» ning viimati suvelavastustes «Jäämurdja sajand» (kapteni naine) ja «Vargamäe unistaja» (Krõõt; muusikaline kujundaja)
Teinud kaks sooloetendust: «Hunt» (2014) ja «Soolo» (2013)
Osalenud neljas filmis, sh «Free Range» (2013, humanitaartudeng)
Mängib viiulit, klaverit, kitarri, trompetit, ukulelet, trumme ja bassi