Maarja Noorak: adrenaliin tuleb kiirusest

Maarja Noorak Foto: Karli Saul/SCANPIX

Maamõõdubüroo Optiset õbluke finantsjuht ja maamõõtja Maarja Noorak (32) on valinud hobiks mootorrataste ringrajasõidu. Oma üheksa-aastase sõidukarjääri jooksul on ta teinud rekordeid, tulnud Eesti ringrajasarja karikavõitjaks, kukkunud ja uuesti sõitma hakanud. Ennast ta küll motosportlaseks ei nimeta, vaid märgib, et ringrajasõit on lihtsat hobi. Aga niipea kui võimalus avaneb, on ta ometi jälle sadulas, kirjutab ÜKS.

Kuidas sa ringrajasõidu juurde jõudsid?

Mul ei olnud tegelikult eesmärki võistlema hakata. Esimese tsikli ostsin 2005. aastal tänaval sõitmiseks. Ringrajale jõudsin üsna kogemata aasta hiljem, aga tundsin kohe, et just sellega ma tahan tegelda. Tänaval ei saa kunagi selliseid kiirusi, pealegi on tänaval tegelikult kordades ohtlikum kui rajal. Tegin läbi Hanno Veldi koolituse ja hakkasin võistlema.

Kuidas jagad oma aega ringrajasõidu ja töö vahel?

Ma olengi tööhull, muud elu eriti polegi. Olen kogu aeg üsna hõivatud, aga ringraja jaoks lihtsalt tuleb aega võtta. Kui alustasin, oli palju lihtsam. Oli aega ja ainult ootasin, et saaks minna võidu sõitma. Pärast majandussurutise tulekut on läinud intensiivseks töötegemiseks, sest palju tuleb just endal ära teha.

Aga kui tuleks suure rahakotiga sponsor, kas siis pühenduksid ainult sõitmisele?

Kui viis aastat tagasi oleks tulnud paksu rahakotiga sponsor, siis oleksin kaalunud sportlase teed. Praegu arvan, et ma ei ole piisavalt hull, et sõita nii kiiresti, nagu nõuab Euroopa tase. 2006 ja 2007 olid aastad, kus ma ainult sõite ootasingi, siis sõitsin mingi aeg ka väga kiiresti. Aga alates 2009ndast on sõiduaega ja võimalusi jäänud palju vähemaks ning seetõttu kannatanud ka areng, kuigi just 2009 tegin vanal rajal veel oma isikliku rekordi. Ma ei ole ka siiamaani kohanenud meie uue Pärnu rajaga ega seal kiiresti sõita saanud.

Eelmise aasta mais kukkusid üsna tõsiselt, murdsid käe- ja jalaluu. Kui palju see muutis sinu suhtumist tsiklisõitu?

See kõik võtab hoo maha. Varem olin kukkunud nii, et midagi väga ei juhtunud, läksin kohe uuesti sadulasse ja edasi. See luumurd ja haigla ei lasknud aga kaks kuud üldse midagi teha. Läks terve suvi, et sama hoog mis enne üles saada. Kui lõpuks jälle sadulasse sain, oli hirmus tunne ja hoog kinni. Olin kukkunud ju selja peale ja mats oli nii tugev, et tekkis kopsuverejooks – kui hingama sain, oli suu verd täis. See ehmatas väga. Aga tähtkujult olen Jäär ja ütlesin oma kanguses kohe, et tehke mu ratas korda või andke uus ratas, ma ei anna alla. Ma ei ole nii nõrk, et sellepärast pooleli jätan.

Kui suured on rajal kiirused?

Minu rattal spidomeeter valetab, nii et ma päris täpselt ei tea, aga kiiremad lõigud on 200–250 km/h. Pärnu rajal ei ole nii pikka sirget, et väga kiiresti sõita saaks, aga alla saja ei ole see kiirus vist kusagil. Hoost saab alles siis aru, kui puudutad asfalti või sõidad rajalt välja.

Mida see hobi sulle annab?

See on koht, kus ennast laadida ja välja elada. Annab väga suures koguses tunde, et kõik on hästi. Kui on hoog ja kui kõik klapib, tekib fantastiline fiiling, adrenaliin puhastab su täiesti ära. Eelmisest aastast mäletan, et kui pärast nädalavahetust, kui oli olnud võistlus, tööle läksin, siis tundsin, nagu oleksin tulnud puhkuselt. See laeb, annab energiat.

Kõige paremini tuleb sõit välja, kui pea on tühi ja oled rattaga üks. Siis sõidad automaatselt, kõik klapib, ei teki vigu. Nii kui hakkad midagi kartma, nagu mul praegu on kukkumishirm kaasas, ei lase see sõita. Tundub, et kihutad hullupööra, aga kui aega vaatad, siis polegi nii kiire sõit.

Kui palju naisi üldse mootorrattaga ringrajal kohata võib?

Vähe. Selle üheksa aasta jooksul väga vähe. Paar üksikut oli algul, siis tekkis väga pikk vahe ja nüüd on üks noor tüdruk, Anastassia Kovalenko, kes võtab asja väga tõsiselt. Tänavasõitjaid on Hanno Veldi koolitusel ilmselt rohkem käinud, aga et starti minna...

Kuidas julgustaksid naisi, kes tahaksid, aga ei tea, kust alustada?

Esiteks peaks olema ratas ja varustus. Ratast saab proovimiseks ka rentida, aga kui juba huvi ja tahtmine tekib, siis võiks olla oma ratas ja soovitatavalt nahast sõiduriided. Soovitan läbi teha ringrajakoolituse. Hanno Velt, kes on ise üks Eesti kiiremaid mehi ja mitmekordne Eesti meister, koolitab ringrajasõitjaid nii Pärnu rajal kui Rapla kardirajal. Samuti koolitab eestlasi mitmekordne Soome meister Sami Penna. Võimalus on tulla rajaõhtutele, mis on kõigile avatud, maksta sõidutasu, mille eest saab kolm tundi rajal olla ja proovida.

Maarja Noorak Eesti auto- ja mootorattaspordi 90. juubeli pidulikul tähistamisel Estonia kontserdisaalis 2011. aastal. Foto: Liis Treimann Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Sina oled oma karikavõidu saanud meestega samas klassis. Kas naissõitjatel on meeste ees ringrajal ka mingeid eeliseid?

Kaalueelis on oluline. Mootorrattal on kergemat koormat kergem vedada. Ratas, millega sõidan, kaalub 180 kilo. Vahe on sirge peal kohe näha, kas rattal on 50 või 100 kilo. Muid eeliseid vist ei ole. Sõltub naisest, mis omadused tal veel on.

Selleks, et üleüldse hästi sõita, peab olema suur tahe, palju aega ja raha, sest see sport nõuab väga palju ressursse. Eriti hea, kui lisandub anne. Kui on olemas mõlemad – anne ja võimalused –, siis võid sõita väga kiiresti.

Kuidas ennast tsiklisõidu jaoks vormis hoiad?

Minu sport on body pump. See on hästi intensiivne ja suurte raskustega, treenib lihast ja vastupidavust.

Miks sadulas seda vaja on?

Toonust vajad, et ennast mootorrattal hoida. Kui hakkad kahesaja pealt pidurdama, on vaja jõudu. Kogu kere lihaskond peab olema tugev, et ennast kinni hoida. Väga olulised on jalalihased, sest enamiku sõiduajast oled jalgadel.

Minule ei sobi jooksmine, sõuda ega ka rattaga sõita ma eriti ei saa. Nii kui hakkan midagi sellist tegema, on mul pulss kohe väga kõrgel ja hing paelaga kaelas. Igaühele oma. Paljud teevad spinningut. Aga minu arust on just tüdrukule oluline, et lihased oleksid ka treenitud.

Millised on su eesmärgid sel hooajal?

Sõita ainult Eesti meistrivõistluste etapid Pärnus. Ütlesin eelmisel aastal välja, et sõidan nüüd ainult enda jaoks ja tahan ainult iseendaga võistelda. Eesmärk on oma ringiaega parandada, mitte selle spordiga väga kaugele jõuda. Minu jaoks ei ole see kunagi olnud sport, vaid hobi, mis käib kõikide teiste asjade kõrvalt. Tore on seda teha, aga ma ei pea seda nii tähtsaks, et ainult selle nimel elada.

Eesti mõttes oled sa sõitjana ainulaadne praegugi.

Jah. Ma olen sõitnud nii kaua ja mulle meeldib, et olen saanud olla esimene ja nii pikalt ainuke. Kui sõidan edasi ka ainult enda jaoks, siis püüan ikkagi sõita nii hästi kui võimalik. Ma ei suuda nautida olukorda, kus ma ei anna endast maksimumi.