Mari Metsallik: teiste vastu on õel ainult see, kes iseennast ei armasta

Mari Metsallik Foto: Viktor Burkivski

Looduslähedast eluviisi viljelev Mari Metsallik (23) vaimustab paljusid oma siiruse ja heasüdamlikkusega. Muinasjuttudesse, igavesse armastusse ja unistuste täitumisse uskuv kaunitar peab oma parimateks sõpradeks ingleid ning usub, et suudame oma heade mõtetega tervendada planeet Maad. Armastusest, loodusest ja õnnest räägib Mariga ajakirja ÜKS august/septembrinumbris Ingrid Peek.

Värskelt oma esimese raamatu «Metshaldja päevik» ilmutanud noor naine elab Vääna-Jõesuu metsade vahel elu, mis tundub paljudele muinasjutuline: tema jaoks pole võõras metsas puu all magamine, hommikuses kastes kümblemine, talvel meres ujumine, looduse ja inglitega suhtlemine või elu tahke toiduta. 2012. aasta augustis loobus Mari igasuguse näritava kraami söömisest, elades õhust ja armastusest ning värskelt pressitud toormahladest. Tema sõnul on ka puhta looduskeskkonna õhk piisavalt toitainete rikas, täis taimede eeterlikke õlisid ja päikese energiat – täie tervise juures ja suurepärases vormis oleva noore naise jaoks piisab sellest küll.

Mari ema sõnul oli tütar juba lapsena isemoodi: «No kui ta ei tahtnud süüa tavalist toitu, ega ma hakanud sundima ka – vitsutas väikse ämbritäie õunu ära ja oli väga rahul, terve ja särav.» Vanemad lasid lapsel ise avastada oma olemise tee ja eluviisi ega surunud teda tavaliste normide raamidesse. Tulemuseks on hämmastav tegelane, keda on ta eluviisi ja põhimõtete tõttu kutsutud ka Eesti Anastasiaks.* Ta on pühendunud elule, mis loodusega kooskõlas, loomadele, ravimtaimedele ja tervislikule toidule. Mari huvi tervendamise, vaimsuse ja  looduslike raviviiside vastu on pärit juba varajasest east, ta vaimsete huvidega perelt – tervendajast emalt, metskoopas elanud vanaemalt ning külanõiast ja ravitsejast vanavanaemalt.

Metshaldja argielu

Metshaldja hüüdnime sai ta oma kodukandis, kus armastab käia metsades paljajalu lihtsa kleidikesega. Harjumuse pärast alati kõikjal paljajalu käia sai Mari juba väga noorena palju erinevaid hüüdnimesid, mõned neist on külge jäänud tänini. «Eks ma olen igaühe jaoks see, kelleks nad mind parasjagu peavad. Kõige tähtsam on, et iseendas tean, kes olen ja ei lase kellelgi ega millelgi panna end selles kunagi kahtlema,» sõnab Mari.

Loomulikult on ta lisaks imetlusele saanud ka kriitikat – on inimesi, kelle jaoks ta eluviis ja ilmavaade on mõistmatud. Muretsetakse ta vaimse ja füüsilise tervise pärast, väga konservatiivsete vaadetega inimesed kardavad lausa, et ülimalt leebe, siiralt heasüdamlik ja loodusega kooskõlas elamist propageeriv tüdruk võib noorte ilmavaadet ohtlikus suunas kujundada – tekib küsimus, kas pole kasvavatele noortele ohtlik maailmapildi vormija hoopis vägivald, valed, labasus ja enesemüümine, millega iga päev meedia kaudu kokku puutume?

«Mulle pole kunagi keegi öelnud, et mu elustiili kajastamine võiks olla ohtlik või halb. Hoopis vastupidi – saan pidevalt tagasisidet lapsevanematelt, kes jutustavad, kuidas nende lapsed on innustunud mu tegemistest, hakkavad huvi tundma tervise ja looduse vastu. Aga inimesed elavad väga erinevatel uskumuste tasanditel ja neil on selleks täielik õigus, sest oma uskumusi ära tundes ja teadvustades arenemegi vaikselt läbi elu. Kui inimene millessegi uskuda ei suuda, on kahtlustav ja sõjakalt meelestatud, ei suuda ka maailma parim tõestus teda veenda, see ainult ärritab teda veelgi enam. Sellepärast ei tegele ma enda tõestamisega, see pole mulle vajalik. Paraku on teiste vastu õel ja hukkamõistev ainult see, kes iseennast ei armasta. Nii et ainus viis teda aidata on saata puhast armastust oma südamest, mis soojendaks ta südant ja paneks seal peidus oleva valguse kasvama. Isegi kõige kurjema inimese sees on jumalik valgus. Inimene, kes on iseendaga rahul, ei ütle mitte iial teiste kohta midagi halba,» vastab kriitikaga toime tulemise kohta Mari, kes ilmselgelt iseendaga rahujalal.

Küsimusele, kuidas siis ikkagi teha iseendaga rahu ja end armastada, vastab Mari: «Karistame end pidevalt erinevate uskumuste ja parasiitprogrammidega, läbi nende teeme oma elu raskeks ja kannatusrikkaks. Peaksime tõstma oma vibratsiooni ja toitma end vaid puhta informatsiooniga, et õpiksime olema oma elu loojad. Me juhime ise oma elu ja valime kõik selle, mis meie ellu tuleb. Soovide ja palvete kaudu oma ellu toodud asjad rõõmustavad, alateadlike programmide ja kontrollimatute mõtete tagajärjel tulnud halb aga kurvastab ja üllatab. Keegi ei taha tunnistada, et temaga juhtunud halb on ta enda tegutsemise tagajärg. Peaksime võtma rohkem vastutust oma tegude ja mõtete eest, et meie elu poleks kaootiline, vaid oleksime ise oma elu peremehed.» 

Elu vastu suurt austust ja tänulikkust tundev Mari innustub ja rõõmustab südamest kõikide igapäevaste pisiasjade üle: «Otsustan näha kõiges alati head, nii suudan nautida kõike. Ma ei võta mitte midagi iseenesestmõistetavana, imestun ja vaimustun iga päev end ümbritseva imelisuse üle. Täna läbi niiske ja lopsaka rohelise metsaraja jalutades ei saanud ma peatumata mööda minna pea ühestki taimekesest ega puukesest neid imetlusega silitamata. Kuigi olen siin kõndinud juba 23 aastat, on kõik see minu jaoks ime! Kas teate, mis tunne on varajasel hommikul juua metsiku roosi õielehtedelt lõhnavat kastevett või vaadata üksinda künkal istudes päikeseloojangut? Mida veel võiks üks inimene tahta, kui talle on antud nii palju? Mu igapäevase elu teevad rõõmurikkaks ka loomad, nende eest hoolitsemine, nendega mängimine.»

Pereväärtused on olulisimad

«Pean kõige olulisemaks armastussuhte loomist mehe ja naise vahel ning harmoonilise kodu loomist, kus saaksid kasvada lapsed, kes on terved nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Lapsed, kes tulevad õnnelikust perekonnast, omavad kõiki vajalikke Universumi teadmisi, et elada samuti õnnelikult ning olla edukas. Nad on kõige ja kõigi suhtes hoolivad, armastavad ja loovad omakorda õnnelikke suhteid, mis toovad õitsengut Maa peale. Nende elus pole vägivalda,» jutustab Mari, kes teab, mida räägib, sest on ise just sellise taustaga kodust.

Kaunitar soovitab noortel lähisuhtevurri sukeldumisel oodata. «Pean oluliseks noortel tüdrukutel mitte kiirustada suhtesse ega abiellu, vaid usaldada jumalikku ajastust ning äratundmist ja nautida neiupõlve, arendades end ja õppides sel ajal, et olla tulevikus oma mehele naiselik naine ning luua tugev, püsiv, kasvava armastusega suhe.»

Tingimusteta armastus on õrna ja naiseliku metshaldja jaoks eluviis. «Kui inimene ütleb, et praktiseerib tingimusteta armastust, siis see tähendab, et mingi osa ajast ta ka ei tee seda. Aga tingimusteta armastust ei saa praktiseerida, see on püsiv seisund. Tingimusteta armastus on andmise ja jagamise seisund tasu ootamata,» jagab Mari noore ea kohta hämmastavalt sügavat elutarkust. «Igas olukorras on meil võimalik otsustada, kuidas olukorrale reageerime – kas tingimusteta armastusega või egoistlikult. Tingimusteta armastus on jumalik energia, milles pole kübetki egoismi. Mil iganes on inimene kuri ja sõjakas, on see tema ego, kes on haiget saanud ja tigedalt pead tõstab. Selles osas on kriitika tohutult hea, see aitab enda reaktsioone ja tundeid tähele panna. Kes iseendaga tööd viitsib teha, võtab välist kriitikat kui abimeest vaimsel arengul, jälgides oma reaktsioone. Re-aktsioon ehk korduv käitumine on enamasti põhjustatud sügavast sisemisest uskumusest, mida on võimalik ümber muuta.»

Õnneliku lähisuhte saladus

Isa oli pärast tütre raamatu «Metshaldja päevik» lugemist emale öelnud, et kuidas Mari küll nii hästi teab, kuidas mehed mõtlevad. Sellele on üks väga lihtne vastus: «Olen see, kes olen, kuna olen õnnelike vanemate laps ja tulen tervest perekonnast. Peame mõistma ja täieliku vastutuse võtma selle teadmise eest, et lapsed kordavad oma vanemate mustreid ning elavad eeskuju järgi, mille on pärinud oma esivanemailt. Mu peres ega suguvõsas pole katkiläinud peresid, hoitakse teineteist ja kasvatakse koos õnnelikult kõrgesse ikka. Minnakse koos ka läbi raskuste, toetades teineteist. Me ei viska armastust minema egode haavatavuse tõttu, vaid õpime iseennast iga päev täiendama nii, et suudaksime olla mitte ainult armastuse hoidjad, vaid selle kasvatajad ja loojad. Tulen perekonnast, kus austatakse teineteist täielikult. Kõik, mida tean, ei ole juhuslik või kuskilt väljastpoolt õpitud, see on õnnelikest ja harmoonilistest esivanemate peredest kiirguv pärandus. Igaüks, kes sünnib tugevasse perekonda, saab selle päranduse, igaühel on võimalik luua selline elu, anda see pärand edasi oma lastele,» jagab Mari õnnelikult oma peres kehtivaid põhimõtteid.

Igapäevane suhtlus inglitega

Paljudele tundub hämmastav ja uskumatu, et Mari suhtleb inglitega, ta enda jaoks on see osa igapäevaelust. «Inglid on kõikjal me ümber kogu aeg. Nad on meie Taevaisa saadikud, kes soovivad olla meie energiaväljas, meid kaitstu ja soojana hoida. Inglid ei jäta meid iial üksi ja ootavad kannatlikult, et paluksime neil meie elus osaleda ja meid teenida. Inglite põhisõnum inimkonnale on, et meie Taevane Isa armastab meid tingimusteta ning oleme suutelised oma ellu manifesteerima kõike, mida iganes soovime. Sest kõike, mida suudame ette kujutada, suudame ka ellu viia,» usub metshaldjas meid toetavate kõrgemate jõudude olemasolusse. Tema maailmas on maagilisus loomulik nähtus.

Samamoodi küpselt ja loomulikult suudab Mari suhestuda ka paljude jaoks tabuteema surmaga – mõned aastad tagasi lahkus siit ilmast ta vend Tõnu, kelle luuletused ilmusid Mari debüütraamatus. «On üks arusaamine, mida täielikult endale teadvustades muutub meie elu kergeks ja lihtsaks: «Kõik juhtub põhjusega». Vabastades oma südame mustast leinast, leiame valguse, mis laseb meil alati olla ühenduses hukkunud lähedastega,» mõtiskleb ta kõiki varem või hiljem puudutaval eksistentsialistlikul teemal.

«Jumal ei ole loonud surma, sest looduses on kõik ainult muutumises. Surm on mõiste, mille on sellisena, nagu seda praegu mõistame, kasutusele võtnud inimesed ise. Kuna me enda ja oma keha eest enam nii hästi ei hoolitse kui võiks, soovime ise vahetada aina uuesti keha värske ja uue vastu. See ei pea nii olema. Keha on mõnes mõttes nagu riietus. Kui hoolitseme oma riiete eest väga hästi, püsivad nad väga pikka aega rikkumatuna ja teenivad meid hästi. Kui aga suhtume riietesse hooletult, peame need varsti uute vastu välja vahetama,» seletab neiu selgeks mõeldud põhimõtteid.

Maa tunneb me tundeid

Mari on paljusid oma blogi ja artiklite lugejaid liigutanud teistmoodi, üdini positiivse suhtumisega meie planeedi ökoloogilise olukorra suhtes. «Maa reageerib meie mõtetele, kuna on elus organism. Mida saastatumana näeme oma planeeti, seda saastatumaks ta ka saab. Hakakem nägema meie planeedi igapäevast ilu ja puhtust – niimoodi tugevdame tema võimet end puhastada. Saastamine pole vaid prügi, ka mõtted saastavad ja loovad mürgist jääki. Tehke proovi ja jagage näiteks Facebookis mõnda artiklit selle kohta, kuidas meie veekogude vesi või keskkonna õhk on võrreldes teiste maadega palju puhtam ja näete varsti, et mida rohkem inimesi seda loeb ja edasi jagab, seda puhtamaks saavad meie vesi ja õhk,» jagab idealistlik looduslaps oma arusaamu maailmaparandamise võimalikkusest. Küsimusele, mida teha inimkonna poolt maailma kandunud kurjuse viirusega, vastab metshaldjas: «Mitte seda toita. Lapsena nimetasin kõike kurja halliks energiaks ning uskusin, et peame andestama kurjuse kandjale, et see ei kasvaks ega väljuks kontrolli alt. Kurjuse viirus on kui needus, mille suudab põletada vaid selle vastand – õnnistus.»

Tänapäeva linnainimene on suurest stressist, kehvast keskkonnast ja muudest destruktiivsetest faktoritest nii närb, samas pole kõigil võimalik maale kolida ja ökotoitu süüa: pere tahab ülalpidamist, töö tegemist, arved maksmist. Kuidas sellisel puhul elusust elavdada, tervist ja energiat juurde tekitada? Mari vastab, et kõik siin elus on inimese enda vaba valik. Tema sõnul ei tohiks linnas elamine olla vabandus selleks, et mitte pakkuda oma kehale parimat ega enda eest hästi hoolitseda. Kõike, millega me rahul pole, on võimalik muuta.

Kuidas olla õnnelik

Oma siiruse, soojuse ja südamlikkusega lummava noore naise jaoks teeb elu elamisväärseks teiste teenimine ja see, kui ta suudab kellegi kurvastavad silmad rõõmsalt särama panna. Heasoovlikkus ja hoolimine on ta elus elementaarsed ja loomulikud nähtused: «Soovin, et kõik inimesed, kes seda loevad, oleksid väga õnnistatud ja hoitud. Et teie igapäevane tee oleks sillutatud valgusega ja et kogu maailma armastus oleks teile teie tegemistes toeks. Oleme õnnelikud, kui käime julgelt seda teed, mis on meile selles elus õige. Kõik, mis rõõmustab südant ja paneb hinge helisema, on meie jaoks hetkel õige ja vajalik.  Õnn on julguse leidmises olla mina ise, oma soovide ja unistuste täide viimine.»