/nginx/o/2012/10/01/1350158t1h3271.jpg)
Tulemas on esimene koolipäev ning Pealinn uuris, mida mäletab sellest päevast ning kooliajast üldse Krista Lensin.
Krista Lensin: minu kooliajast ei meenu ühtki kiusamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krista Lensinil meenub esimesest koolipäevast vaid see, kuidas isa talle kummalise soengu tegi.
«Patsid olid niimoodi, et üks oli kusagil kõrva taga ja teine oli selja taga. Nägin välja nagu tõeline hampelmann. Piltide pealt on hirmus vaadata – tähtis päev, aga midagi muud meelde ei tule,» naerab Lensin.
Lensin meenutab, et tema klass oli väga popp, sest tegemist oli muusika eriklassiga.
«Tol ajal oli hästi populaarne käia igal pool lauluvõistlustel, olid komsomoli lauluvõistlused, poliitlauluvõistlused ja muu sarnane. Meil oli enam-vähem alati see tunne, et kui me läksime tüdrukute ansambliga välja, siis meid võita lauluvõistlustel oli peaaegu võimatu. Seetõttu anti meile paljud krutskid andeks,» meenutab ta heldimusega.
Lensini sõnul ta kooliajal koolikiusamist ei märganud ning tal endal koolist ühtki kurba või halba mälestust ei ole. «Ma ei tea midagi koolikiusamisest, õelusest või pahatahtlikkusest, sest meil oli tohutult ühtehoidev klass,» meenutab ta.
«Me oleme jäänud tihedalt läbi käima ka aastakümneid pärast kooli lõpetamist. Eks me parajad tuuseldused olime, energiat oli meil palju. Aga meil oli tohutult kihvt klassijuhataja, kes meid väga hoidis. Ta püüdis kogu aeg kõigile selgeks teha, et meie kaaslased pole tavalised lapsed ja neid tuleb hoida. Praegu sooviks ma kõigi poiste ja tüdrukute vahel sellised suhteid. Mu klassikaaslased on mulle veel tänagi sama tähtsad kui kooliajal, siis, kui esimest korda esimesel septembril kokku saime.»