Heidy Tamme: ühiskonnas on kadunud hoolivus

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Armastatud laulja Heidy Tamme räägib ajalehele Pealinn elust poliitikuna ja ümbritsevast maailmast.

«Mul pole kunagi esinejana olnud tunnet, et inimesed, kes mind kuulavad, oleksid kuidagimoodi minust allpool,» räägib Heidy. «Olen publiku teenistuses ja lahutan nende meelt. Inimestel on täielik õigus avaldada arvamust, kas mu esinemine meeldib või mitte. Sellest saab ju kohe aru, kas võetakse omaks või ei,» tunnistas naine. Sama võiks kehtida naise sõnul ka poliitilisel maastikul.

«Muidugi pole poliitikud meelelahutajad, aga nad on ikkagi rahva teenistuses ning lõpuks otsustavad saadud hääled, kas poliitik tohib jätkata või mitte.»

Kas niisugune ükskõiksus ei põhjusta ka meil suures poliitikas nii palju ajutisi olukordi, mõtiskleb Tamme, vihjates praegusele niinimetatud üleminekuvalitsusele.

«Kui kõik näevad, et torud lekivad, on vaja lekkekohale prunt ette panna, aga mitte korrata, et leke on ajutine,» naerab Tamme.

Samas möönab ta ka seda, et aasta poliitikas kaasa tehes on teda õpetanud aru saama, kui keeruline on juhtimine. Selle pärast ei ole ta mitte üdini kriitiline, vaid lausub lihtsalt, et kuidas me üldse teaksime, kas nad saavad riigi juhtimisega hakkama, kui ei anna neile seda võimalust. Heidy Tamme on oma sõnul liikunud edasi sellest ajast, kus ta kõik südamelt välja prahvatas ja vaatab nüüd maailma rohkem filosoofi pilguga.

«Olen hakanud ise poliitikas osaledes aru saama, kuivõrd keeruline on kas või ühe linna juhtimine. Mis me räägime siis veel suurematest ja keerulisematest süsteemidest,» tunnistab Tamme, kes on Tallinna volikogu keskerakonna liikmena püüdnud leida selgust kogu selles arvude rägastikus, mille üle peab linna eelarve kinnitamisel otsuseid tegema.

Heidy Tamme arvates on kolm tähtsat asja, mida poliitikud peavad silmas pidama - inimesel peab olema kodu, ta peab saama hariduse ja tal peab olema töö. «Kui see lihtne asi arvude rägastikus ekseldes meelest läheb, siis võib kergesti rappa jõuda.»

Heidy ja luuletused

«Me kõik oleme üks ja ühine on meie südamete tuks...» luges Heidy ning tunnistab, et suvi on pannud ta luuletusi kirjutama, kuid kas need ka lauluna lavalaudadele jõuavad, Heidy kahtleb. 

«Kui vaid õnnestuks seda ühist tukset liita suureks rahu ja armastuse väeks, mis haaraks kogu universumi,» õhkab laulja. Kas need read ka kunagi lauluks saavad, ei oska ta veel öelda.

Heidy Tamme on enda sõnul jõudnud äratundmisele, et lõpmatu virisemine ei aita mitte midagi.

«Parem uuri, kuidas asjad käivad ja miks nad nii on nagu on? Ja vaat` kui siis oskad midagi muuta, see oleks küll hea,» selgitab ta oma viimase aja leebemat suhtumist maailma asjadesse.

«Ma olen terve elu olnud uudishimulik ja nüüd olen mõelnud, et miks me ikka oleme väga rahulolematud, miks on meie ümber minoorne helistik,» räägib Heidy Tamme ja vastab oma küsimisele kohe ise, et see tuleb meie oskamatusest märgata häid ja ilusaid asju.

Tema arvates algab kõik juba kasvatusest. «Ma näen ja kuulen, kuidas vanemad suhtlevad oma lastega ja see ajab tihti hirmu peale,» tunnistab Tamme.

«Meie lapsed kuulevad oma vanematelt ainult keelde ja käske, aga nad ootaksid inimlikku suhtumist,» on Tamme veendunud.

Lapsed tahavad, et neid tähele pandaks, et nendega arvestataks, mitte ainult ei kärgitaks ja pahandataks, arvas Tamme. «Tegelikult on meie lapsed ju jäetud täiesti üksi, isegi siis, kui vanemad asuvad füüsiliselt nende kõrval,» ohkab Tamme.

Moodne tehnika on muutnud inimesed ükskõikseks

«Ma näen seda bussis iga päev. Ema «surfab» telefoniga internetis, laps vaatab otsivalt ringi. Ta on üksi. Ainus asi, mida mina sellises olukorras teha saan on  naeratada lapsele julgustavalt, et ta tunneks mingitki toetust ümbritsevatelt.»

Tamme häirib olukord bussis, kus noored istuvad juhe kõrvas ja neile ei lähe ümbritsev maailm üldse korda. Isegi siis mitte, kui kõrval püsti seisnud vana inimene kukub palavuse tõttu kokku. «Ja kujutage ette, kõik vaikivad ja vaatavad kuhugi kaugusse,» on Tamme nördinud.

«Inimesed ei taha sekkuda. Kas ei julge?» küsib ta.

Niisugune olukord ei aga teda enam mitte pahaseks, vaid juba ärevaks. «Hirm on, mis saab, inimesed ei julge sekkuda ja ei taha ka oma arvamust avaldada.»

Tamme arvates on ühiskonnas kadunud hoolivus ning kõik peaksid vahel mõtlema, miks see nii on. «Sekkuma peaks ikkagi kohe, kui midagi laiduväärset on sündimas, mitte oodata kuni sellest areneb suur tsunami,» on laulja kindel.

Küsimuse peale, mida ta veel suvel ette võtab kostab Heidy, et igavust ta küll ei tunne. «Mul on siin hunnik raamatuid, mis tuleks läbi lugeda,» ütleb ta ja möönab, et viimasel ajal on lugemishuvi nihkunud väljamõeldud tegelastega romaanidelt lihast ja luust inimestele, kes kirjasõnas avavad oma tähelepanekuid elu kohta.

«Ju siis on mingi küllastus saabunud igasugustest põnevuslugudest, tahaks teada, mida mõtlevad suurkujud, kuidas nad avavad oma elu saladusi.»

Märksõnad

Tagasi üles